Dexterity (1990)

Dexterity (1990), tõlkes Käteosavus, on pealnäha korralik puslemärul, mis kaanepildi järgi mõeldud keskmisele ja nooremale koolieeale. Tegelikult on tegu väga vastuolulise ja frustreeriva mänguga, mis mingist hetkest alates sööb närvid ja viib mõistuse. Alguses on kõik aga vaikne ja rahulik. Mängu taustalugu kaasasolevas raamatus jutustab pisut imalalt:

"Dexter Doolittle'l on hämmastav kujutlusvõime! Ta oskab ennast unistada kuhu iganes soovib - sealhulgas oma paljudesse maagilistesse mõistatuste-tubadesse."

...

"Juhata Dexter'it tema rõõmsal teel, kui ta hüppab plaadilt plaadile, neid ümber pöörates ja samal ajal põigeldes, blokeerides ning püüdes lummavaid erineva kuju ja suurusega tegelasi. Mõnesid tema maagilistest puslesõpradest saab muuta imelisteks puuviljadeks."

...

"Leia liivakell, haamer ja maagiline süda, et saada lisapunkte ja veel rohkem kujuteldavaid ruume. Samas, hoidu hirmuäratava pealuu eest, mis võib peatada Dexter'i juba varakult, enne, kui ta leiab imemaitsva jäätise väärtusega 5000 punkti!

... õõ...

"Sa ei leia ühestki teisest Game Boy mängust rohkem lusti ja fantastilist juhuslikkust, kui nendest 30 nobenäpulistest, kiiretest Dexter'i kahtlase kujutlusvõime seeriatest"

... valus...

"Nõnda siis, leia maagiline võti ja ava uks nii Dexter'i kui ka sinu enda imelisse kujutlusvõimesse!"

Kõige tobedam ja vastuolulisem eellugu, mida mida ühele lihtsale mängule kirjutada annab. Tavaliselt pole kuigi oluline, mida mängutegijad puslemängude juures jutustada üritavad ning keegi ei pööra neile erilist tähelepanu. Siinkohal on SNK saanud maha tähelepanuväärse totrusepärliga, mis ei kirjelda mängu sisu ning tekitab kõvasti arusaamatusi neile, kes mängu kunagi mänginud on. Milleks kogu seda teksti vaja oli, jääb selgusetuks, aga kindel, et vähemalt kolm vanaema langes selle imekauni jutu ohvriks ja ostis lapselapsele mängu, mille too kolmandal päeval oma mänguhaamriga lapikuks lõi.

Dexterity on olemuselt väga lihtne ja tore mäng, meenutades õige pisut kuulsat PacMan'i. Mängu peategelane Dexter jagab 7x8 ruudulist platsi kamba vahvate peletistega, kes sõbraliku näoga ringi chillivad ja musti ruute valgeks pööravad. Sinu eesmärk on aga kõik põranda valged ruudud mustaks keerata enne, kui aeg otsa saab. Idee on mõnus ja fun.

Kokku on mängus 30 erinevat taset, kuid frustratsioon algab aga juba kuskil viienda juurest. Mängu ise on hästi ehitatud, loogiline ja arusaadav. Paraku on selle üks ja ainus probleem ülepingutatud raskustase. Mängija vastu on pandud töötama liiga palju vastutegureid - aeg, surmavad elukad ja needsamad siga keeravad elukad.

Aeg on halastamatu. Taseme läbimiseks on aega 2,5 minutit. Liivakella abil saab võita 10 sekundit, aga pigem ei maksa sellega arvestada, sest liivakellasid lihtsalt ei leidu.

Lisaks ajale töötavad sinu vastu sinu enda "vahvad puslesõbrad". Tavaliselt on neid platsil 3 või 4. Nad liiguvad umbes sama kiirusega, nagu sina ning tegelevad üliaktiivselt plaatide ümberpööramisega. Tavaliselt just mängijale kahjulikus suunas. Tulistada neid ei saa ning katsuda ei maksa, saab surma. Efektiivseid võimalusi nende takistamiseks õnneks on. Kui pöörata mustaks üks valgetest plaatidest, mis on samal joonel teise musta plaadiga, tekib doominoefekt ning ettejääv puslesõber on mõneks sekundiks liikumatu. Lisaks saab neid platsil olevate kastidega üle ääre lükata, aga lõppkokkuvõttes vahet ei ole. Vabaned sa neist ikkagi vaid tavaliselt ükshaaval ning loetud sekunditeks.

Kui PacMan'is annab pärast Power Pellet'i söömist Pac-dot'ide hulgas kõva puhastustöö teha, siis Dexterity's jõuad sama ajaga mõned üksikud plaadid õigeks keerata. Kui PacMan'is kehtib reegel, "mis söödud, see söödud," siis Dexterity's hakkavad sinu sõpradest tõpranäod kohe pärast ülesärkamist uuesti platsi pahupidi pöörama ning on endiselt surmavad.

Kõik sissejuhtatuses mainitud ägedad lisad, nagu marjadeks muutmine ja haamer, ilmuvad mingitel väga haruldastel hetkedel ning annavad võimaluse peletistest vabaneda vaid sekunditeks. Sinul on aga vaja paari minuti jooksul üle käia terve laud ligi 50 ruuduga. Peletisi on tavaliselt 3-4, sina oled üksi ja sama aeglane kui nemad. Nemad on surmavad, sina saad neid hea positsiooni korral ainult hetkeks uimastada.

Mingist toredast unenäost ja imelisest fantaasiamaailmast on asi kaugel. Tegu on robustse ellujäämismäruliga. Olukord on veidi klaustrofoobiline, kontrolli alt väljas ning kunagi sa ei tea, mis toimub järgmiseks. Erilistele masohhistidele on olemas veel Multi Mode, kus mängija peab mõne minuti jooksul ära puhastama keskmise ja kõik sellega külgnevad ruumid.

Mäng on välimuselt sarnane Snooy Magic Show'le, kuid Snoopy vastasteks olid ruumis ringi põrkavad pallid ning Snoopy eesmärgiks oli ära korjata neli tema sõpra. Dexterity's pead sa aga üle käima kõik põrandal olevad plaadid, vältima nelja eri kiirusel ringitöllerdavat tegelast ning veel omakorda üle käima nende poolt rikutud plaadid.

Kohmaka GameGenie koodide abil saab ennast muuta surematuks. Kas see aitab? Veidi, mäng muutub tõesti lõbusamaks. Sinu puslesõpradest saavadki nüüd lihtsalt ulakad ringi laamendavad seltsilised, kelle järel siis sina üritad koristada.

Nii mõnegi taseme läbimisel võiks täiesti süümevabalt loobuda ka ajalimiidist. Eriti tüütud on väikesed saarestikud, mille igal saarel töllerdab ringi üks peletistest. Tavaliselt on viimase saare puhastamise ajaks esimeste tegelased toibunud ja tegelevad juba rõõmsalt plaatide ümber pööramisega.

Niisiis, meie Dexter rändab väga ohtlikel radadel, lävib väga imelike sõpradega ja uneleb tõesti kahtlastes kujutelmades. Põhimõtteliselt pole väga vahet, mida ta mõtleb või endale ette kujutab. Veidi kurb on hoopis see, et väga hea kontseptsiooni ja mõnusa graafikaga mäng on suudetud igaks petteks liiga keeruliseks ajada. Mis kõige tobedam, Dexterity ei kasuta isegi tasemeparoole.

Dexterity oleks väga äge mäng, kui mängijale põnevusest kikivarvul olles munadesse ei virutataks. Umbes selline tunne tekib, kui järjekordselt on mänguplats kohe-kohe puhtaks saamas ning platsi servas olev uimastatud "sõber" ennast jälle liigutab ning eelviimase plaadi viimasel sekundil tagasi keerab.

No ja see viis kilo punkte väärt imemaitsev jäätis, mida sissejuhatuses mainitakse, on lihtsalt bonustasemel pimesi leitav... jäätis.

Pokemon - Oksemon

Nii, postitasin Puldimurjasse just oma viimase pokemonipildi. Tegelikult on mul neid veel üks varuks, aga see pole enam päris see pokemon. See oleks Pokemon Trading Card game, mis on mustal kassetil ning jääb kergelt minu huvialast välja. Mis muidugi ei tähenda, et see poleks järjekordne kohutav pokemonimäng.

Pokemoniteema on muideks midagi väga läilat. Arusaamatu, miks, aga nii see on. Umbes, nagu pistad kinni kaks liitrit oma kõige kõige lemmikumat lemmikjäätist ja siis avastad, et külmkapis on veel viis erinevat pakki veel miljon kordi lemmikumaid jäätiseid, mille realiseerimistähtaeg saab kohe-kohe otsa.

Pokemon Red oli äge, vastupandamatu ja puha, aga ülejäänud neist lihtsalt ei tõmba. Ja just sellel samal põhjusel, et ei ole võimalik, et on olemas midagi veel lemmikumat kui sinu lemmik-lemmik. Samm ülilemmikust edasi on juba midagi väga okseleajavat.

Võib-olla nii mõnigi meist tahaks Väikese Illimari kombel oma õnnelikku lapsepõlve uuesti elada, minna tagasi lasteaeda ja elada läbi algkooli rõõmud ja muretu lapsepõlve, aga mina ei taha. Ma tean, et tolle süütu lapsepõlveajaga kaasnesid väga nõmedad piirangud, mis tänases seisus absoluutselt aktsepteeritavad poleks. Ja just täpselt sellise tunde tekitab minus järjekordse pokemonimängu alustamine.

Käi kuradile professor Oak! Vaata ise, mis kell on! Ja jäta mu nimi lõpuks meelde!

Ei saa olemas olla parimast parimat, sest see muudaks parima juba millekski teisejärguiliseks. Parim poleks siis enam parim, vaid hea või pigem isegi "uhh, kuidas see sai mulle üldse meeldida". Paljude videomängude esiisade puhul nii ongi. Nad on parimad omas ajas. Tänapäeval omavad väärtust just tänu sellele, et kunagi olid need õigel ajal õiges kohas.

Pong oli õigel ajal õiges kohas. Space Invaders oli õigel ajal õiges kohas, Super Mario Bros. oli õigel ajal õiges kohas ning esimesed Legend of Zelda ja Final Fantasy olid õigel ajal õiges kohas. Ja kõik, mis edaspidi tuli, oli nende õigel ajal õiges kohas olnud mängude edasiarendused, loomulikult omas ajas omal kohal. Kõiki neid vanavanaisasid on väga lahe mängida, sest me teame, et see on tükike ajalugu. Võimalus elada läbi ja kogeda midagi, mis vaimustas kümme-viisteist, kakskümmend ja kolmkümmend aastat tagasi. Ja samas rõõmu tunda, et see kõik on jäänud minevikku.

Pokemonimängude seerias ilmus mänge aga pea sama tihedalt nagu 80ndatel lamedaid kuulsaid hevirokkbände. Esimene oli hea, teine oli juba esimese koopia, aga siiski hea, kuid kolmas oli juba liiast.

Vaevalt, et keegi kujutaks ennast ette mängimas lõputuid esimese Super Mario Bros. tasemeid. Ilmus esimene. See oli väga omalaadne ja puha. Ilmus teine, Lost Levels, mida väljaspool Jaapanit müükigi ei lastud, sest see olla liiga raske. Ja siis ilmus kolmas, mis oli juba midagi täiesti uut. Täpselt sama võib täheldada kõigi teiste tuntud elujõuliste nimede juures. Iga järgmine mäng erines kuidagi eelkäijast. Oli see siis parem või halvem, aga ikkagi erines.

Täielik erand on pokemonide seeria. Iga järgmine pokemoni mäng pole isegi eelmise edasiarendus, vaid täpselt see sama mäng. Sama graafika, sama tekst, sama kaart ja sama lugu. Võib-olla mitte päris ülitäpselt sama, aga midagi taolist. Umbes nagu, kui sulle antakse võimalus alustada oma elu, mitte Vändra metsast, vaid näiteks hoopis Võrumaa laantest. Ja üldse, mis seal vahet on? Minu virtuaalses toas on ikka üks ja see sama telekas, mille küljes on sama SNES või isegi kui see on GameCube, siis mu mänguema ütleb ikkagi, et ma olen juba suur poiss ja peaksin külastama professor Oak'i, kes minult just paar minutit tagasi nime ja kella küsis. Uhh, ja see sama rivaalitsev Oak'i nõbu või kesiganes. Tüüp probleemidega, kes esimesest hetkest peab sind enda rivaaliks. Ma ei hooli, ma juba tean, et oluline pole rivaalitsemine vaid koostöö ja pokemonide tasakaalustatud arendamine jne. Kasva üles, õpi eelmistest kordadest!

Ma olen juba kasvatanud üles suurepärase Rattata ning evolvinud oma supernunnu Squirtle pisut koledamaks Wartortle'ks ja sealt edasi väga sõjakaks Blastoise'ks. Mitu korda veel? Miks ma alati pean alustama samast kohast?

Kui Super Mario mängude puhul teeb Bowser'i haiglane kiindumus Printsess Peach'i nalja, siis iga järgmise pokemoni puhul ajab professor Oak'i tervitus pigem masendusse.

Groundhog Day sümboliseeris ümbritseva korduvust, mida teevad ka pokemoni mängud, aga ka siin on väike vahe. Nimelt filmis arenes peategelane ise, hoolimata sellest, et ümbritsev päev aina kordus ja kordus. Pokemon'i seerias aga elad sa ühes ja samas päevas või kuus, kui täpsem olla ning sinu oskused ja saavutused elavad selles samas hetkes. Kuid, mis kõige hullem, sinu vaim ja teadvus arenevad vahepeal edasi ning ei saa aru, miks ometi, pead sa seda kõike nullist alustama. Piltlikult öeldes, õppima käima, olles samal ajal täiskasvanu kehas.

Pokemon'ide idee oli suurepärane. See päästis oma uudse ideega 1998. aastaks küllastunud Game Boy ning viis selle veelgi kõrgemale tasemele. Fantastiline. Olgem siis rõõmsad selle üle. Ka minul oli esimest korda suur rõõm Professor Oak'iga kohtuda.

Best of The Best - Championship Karate

Best of The Best - Championship Karate (1992) on omamoodi huvitav karate simulaator Nintendo Game Boy'l. Selles on treeningusüsteem enda üleslöömiseks ja korralik vastaste nimekiri, kes on millegipärast kõik ühe näoga. Nimetu peategelane meenutab aga kangesti noort Charlie Sheen'i.

Kindlasti ei ole Best of The Best tavaline kaklusmäng, sest kaklemiseks on kõik liigutused liialt aeglased ning lööke sooritades tekib kergelt kissellis võitlemise tunne. Mängu raamatus rõhutati, et karates pole tähtis mitte suvaline lahmimine, vaid hoolikalt planeeritud kombinatsioonid.

Kombinatsioonid, my ass, kaanepilt ei räägi siin mingisugusest karatest, vaid lubab meile toorest, kiiret ja halastamatut Kick Box'i. Ja kikpoks on kikpoks, hoolimata selle karatejuurtest. Karate-matšil saaks see vasakpoolne siniste pükstega vend võistluskeelu kiiremini kui tema vastase näos olev jalg maad puudutada jõuab.

Mängus igatahes sellist kannaga näkkutõmbamist ei ole. Tähelepanelikult vaadates võib aimata, et ehk tõesti kannavad võitlejad kindaid ning rusikalöögid on peakontaktiga, kuid mingit agressiivset Kick Box actionit mängust igatahes ei leia. Pigem midagi sellist:

Tundub, et Karate-DO vankri ette rakendati veri ja vägivald kaanepildil. Pärast Van Damme Bloodsport'i (1988) muutus Kumite mõiste läänes täielikult. Põrandalihvimisest ja planguvärvimisest sai küllalt ning totter wax on, wax off ei viinud kuhugi. Kõik väikesed poisid läksid karate-trenni nüüd vaid selleks, et nõmedatel suurtel poistel kiiresti ja korralikult hambad sisse lüüa.

Ma pole seda mängu vahepeal 15 aastat mänginud, kuid juba tookord tundus, et aegluse taga pole mitte rahulik karaterütm, vaid puhas fotorealism, mida Game Boy lihtsalt eriti vedada ei jaksa. Jah, fotorealism Game Boy'l ei lõpe kunagi hästi, kuid on mänge, millel on läinud tunduvalt halvemini. Mortal Kombat, äkki meenub kellelegi?

Fotorealismiga jäädi siiski enam-vähem mõistlikkuse piiresse. Palju sa ikka nelja halltooniga ära teed, eks. Realism kui selline avaldub pigem mängijate liikumises ning see on üsna hästi õnnestunud.

Esile toomata ei saa jätta ka kaanepilti. Hoolimata eksitavast sõnumist on kaanepilt fantastiline tribüüt Atari 2600 aegadesse. Kindlasti parim Game Boy kaklusmängude piltidest, kuid miks ka mitte üks parimaid Game Boy kaanepilte üldse. On lihtsalt hämmastav, kui hästi see pilt sobib 3x3 cm sildile ning täpselt sama moodi võiks see sobida ka elusuurusele plakatile. Kaanel kujutatud kikpoksijad tunduvad elusana ning kohe-kohe prantsatab punaste pükstega võitleja teadvusetult pikali, et oma verised hambad mööda matti laiali poetada.

Erinevalt Mortal Kombat'ist oli Best of The Best tollastes tingimustes täiesti mängitav ja iseigi kergelt põnev, kuigi kaanepildil lubatud verd või oranže ja punaseid täpikesi me mängus ei näe. Põnevuse tekitas hoopis mängu areng. Ühel hetkel vahetusid spordiareen ja elupunkte näitavad "värvilised" prožektorid karmi looduse, elevandivõhkade ja tõrvikutega ning keegi kutsus mind väga karmil toonil välja võitlema. Loomulikult esitati kutse tekstina. Sealt pärineb minu esimene teadmine, mida tähendab verdtarretav sõna DARE.

Game Boy Camera

1998. aastal enne Game Boy Color konsooli välja lastud kaamera ei ole odav fotoaparaat, vaid midagi enamat. Erinevatest ülevaadetest ja kommentaaridest võib jääda mulje, et tegu mänguasjaga, mis pakub hullumeelset rõõmu pildistada vanemaid, koera ja maja tervelt 20 minutiks. Võib-olla see ongi nii, kui oled pinnapealne täiskasvanu, kuid vaatame, mis peitub selles veidras vidinas tegelikult.

Üks, mis kindel, Game Boy Camera on cool! See on lihtsa, kuid väga seksika välimusega. Jah, selle proportsioonid, värvivalik ning ümmargune keeratav kaamerasilm on õnnistuseks igale meessoost nintendosõbrale. Definite chick magnet!



Retsept on lihtne. Võta Transparent Game Boy Pocket või Atomic Purple Game Boy Color, lisa Red Game Boy Camera ning sisene ruumi, kus on koos vähemalt kolm hot chick'i. Soovitan siinkohal olla tähelepanelik, ainus viga ning kõik on läbi. Kaamera tuleb taskust välja tõmmata just nimelt kõigi kolme silme all. Ükshaaval oma totra Game Boy'ga lähenedes oled sa lihtsalt loll mõmmipidžaamaga nohik, kes purustab igaveseks oma võimalused selles maakonnas tsikke rebida.

Ma ei tea, miks see nii toimib, aga elu on näidanud, et just kolm ägedat naist suudavad korraga ühe nunnu vidina pärast hetkega reaalsustaju kaotada ja üksteist kiiremini üles kütta, kui see misiganes muul visil üldse võimalik on. Loomulikult paikne nende keskel ning ära anna mängu käest. Kuidagi nad seal selles kergelt konkureerivas saginas indutseerivad üksteist. Mingi hetk ülejäänud kaks kaotavad huvi ja lahkuvad, kuid viimane jääb sinuga, sest ta on võitja. Jah, nüüd on ta VÕITJA, sest just tema võitis neist kolmest sinu tähelepanu, kuigi sa oleksid võinud minna ja rebida suvalise neist... ninnunännu jne. Naiste loogika. Valda seda kunsti ja oled master igal alal.



Tsikimagnet on siiski vaid väike boonus teadlikule kasutajale ning nõuab pisut out-of-the-box mõtlemist, sest Instruction Booklet siin ei aita. Küll aga on kasutusjuhend hädavajalik mõnede ülejäänud funktsioonide kasutamisel.

Game Boy Camera põhifunktsioonideks on pildistamine, mängimine ja piltide vaatamine. Kõik ülejäänu keerleb nende kolme tegevuse ümber. Pildistada saab korraga kuni 30 fotot. Neid on võimalik kümnel hullumeelsel viisil töödelda ning risti-rästi panoraamiks või animatsiooniks salvestada.

Mänge on kolm ja need on lihtsad arcade või Game & Watch sarnased klõbistamised. Väga ägedalt on lahendatud mängude valimise viis. Galaga taolise shooter'i esimesteks vastasteks on tegelikult ülejäänud mängude menüüvalik. Ignoreeri neid ning shooter jätkub.

Game Boy Camera suurim pärl on DJ, pealtnäha lihtne rütmimuusikavidin, mille varjus peitub väike chiptune süntesaatorimonstrum Trippy-H. Tegu on korraliku rütmimasinaga, mida võib julgelt pidada praeguse Korg DS-10 eellaseks. Kasutusel on kaks sound'i- üks mürariba, millede 16 takti saab üle kolme oktavi igas suunas kruvida. Programm väärinuks kindlasti veelgi põhjalikumat arendamist ning omaette karpi.



Kogu Camera ülesehitus on kergelt hullumeelne. Võib-olla 90ndate MTV reklaamide või hoopis Cartoon Network stiilis, kes enam teab. Ega Nintendo enda reklaamidki väga normaalsed olnud. Igatahes on see mäng üsna omapärane ning taolist blooper stiili kohtame hiljem näiteks Wario Land 4 ja Wario Ware mängude juures.



Kõik Camera menüüd ja heliefektid on veidralt hüsteerilised. Avaekraanil šeigib Mario üsna haige rütmi taustal. Pildistamise katiku helideks on kassi kräunumine, tulistamine või peeretus. Jah, see viimane on üsna lapsik, kuid üleüldiselt on kõik väga kaugel sellest harjutud tüüpilisest lapsesõbralikust Super Mario Bros. teemast.

Eriti jõhkrad on veateated. Näod, kõhedusttekitava heli taustal ilmuvad näod, on üsna jubedad. "Väike Martin! Ära proovi printida, kui su Game Boy Printer on ühendamata! Nüüd saad terveks ööks enda unenägudesse kollionu!"

Seda kõike peab ise vahetult kogema. Kuid kõige haiglasem featuur avaneb pildistamise menüüst. Vali RUN ja ole valmis totaalseks creepyness'iks. "Who are you running from?", küsib brüneti naiseparukaga irvitav mustavate hammastega perverdinägu. Kui sul veidi veab. Teine huviline on kokkukuivanud näoga... nägu. Meenutab näomaalingutega pisut kuivanud indiaanlast. Ja mõnikord ilmuv lõigutud nägu kirjaga "Don't be silly!" ei tee asja sugugi paremaks.



Game Boy Camera on taaskord vapustav toode. Palju aastaid oma ajast ees. Mõneti on tunne, et see on lisaks veel palju aastaid meie ajast ees. Kuid kindlasti on see jätnud oma positiivse jälje mänguajalukku. Ja veidi ka muusikaajalukku. Aitäh Neil Young! Aitäh!

Aitähh teistelegi. Ja lõppu veel üks reklaam pisut creepy'dest vanematest.

Flash - Maailma kiireim mees

The Flash on Game Boy mäng aastast 1992, mille peategelaseks on legendaarne sama nimega DC koomiksi kangelane. Flash'ide ajalugu on pikk ja keeruline ning küündib aasta 1940 algusesse, mil ilmus esimene Flashi koomiks.



Mäng on tehtud kvaliteetse 1991. aasta TV-sarja järgi, mida paraku tabas saatus jääda ühe hooaja seeriaks. Nimelt konkureeris CBS'i The Flash tol ajal Fox'i The Simpsons'i, NBC The Cosby Show'ga ja jäi niivõrd tugevatele vastastele paratamatult alla. Sarja teist hooaega ei alustatudki. Valusast kaotusest hoolimata on sari tasemel ning absoluutselt nauditav tänaselgi päeval. Stsenaarium on kaasahaarav, näitlejatöö hea ning efektid ületavad paljusid tolle aja filme. Ja muidugi suurepärane tunnusmuusika ning helitaust. Kõik see annab aimu, et seriaalist oodati tegeikult palju enamat.

Hea TV-seeria järgi suudeti teha korralik mäng, mida ehk kõige paremini iseloomustab sõna "aus", nagu ka The Flash'i TV-seeriat. The Flash on mängitav, piisava pikkusega ning kasutab mängu jätkamiseks paroolisüsteemi. Ei mäng ega film ei valmista pettumust, sest mõlemad kannavad Flash'i koomiksikangelase vaimsust perfektselt edasi.

Flash'i koomiksisaaga jaguneb neljaks üksteisega keeruliselt läbipõimunud ajastuks, millest TV-sari on üle võtnud 50ndate Silver age Flash'i ehk Barry Allen'i tegelaskuju, tuues selle koomiksitegelase originaalvälimusele truuks jäädes 90ndate maailma.

Barry Allen on kriminalistikaekspert, kelle labori keemiastendi lööb ühel töisel ööl sisse välk. Teadvusetu ja keemilise seguga üle ujutatud Barry säriseb veel pikalt põrandal, kuid juba järgmisel päeval ilmneb, et rahulikust teadlasest on saanud superrefleksidega ülikiire mees. Filmis see küll nii selgelt ei avaldu, kuid Flash'i koomiksite fännina teadis Barry kohe, et aeg on üle võtta Golden age Flash'i ehk Jay Garrick'i imago.

The Flash'i mäng algab, kui vanglast põgenenud Trickster alustab kättemaksu, kattes kogu Central City pommidega. Flash alustab võidujooksu ajaga ja selle juures toetab teda Tina ehk Dr. Christina McGee, kes töötab S.T.A.R. laboris. Tina oli ka see, kes Barry'le spetsiaalsest materjalist kostüümi muretses, millest hiljem Flash'i logoga liibuv ülikond sai. Iga mängutaseme vahel annab Tina Barry'le juhised uue asukoha kohta, mis tegelikult on väga nutikas vihje taseme paroolile.

Mängus on 13 taset ning kõigile saab hiljem tagasi pöörduda. Paroolideks on väga meeldivad tänavate või raudteejaamade aadressid, mida on erinevalt tüüpilisest tähtede-numbrite segapudrust võimalik ka meelde jätta.

Tasemete disain on küllatki hea ning loodud Flash'i jooksuvõimete rakendamiseks. Erinevate tasemete valik pole küll kuigi lai, kuid näiteks rongide jälitamine on äärmiselt nauditav. Keskendutud on hoogsusele ja action'ile.

TV-seeria järgib tõetruudust, pöörates tähelepanu koomiksis kohati kõrvale jäetud kõrvalnähtudele, mis kaasnevad suure kiirusega. Üks neist on olulisel kohal ära toodud ka mängus. Superkiiruse kasutamine neelab energiat. Energia taastamiseks peab Barry sööma, nii nagu filmiski. Ja sööki kulub palju. Vajaliku toidu leab Barry snäki-automaatidest, mille eest maksab teepeal korjatud dollaritega. Karm reaalsus, pole raha, pole ka süüa ning söögita pole ka super-energiat. Mängus läheb seda siiski vaja vaid tasemete täielikuks läbimiseks. Järgmisele tasemele jõudmiseks piisab elusana lõpus oleva pommi juurde jõudmisest ja sellele virutamisest.

Trickster pole siin mängus üksi. Kättemaksu täideviimiseks on ta kaasanud seriaalist tuntud Mirror Master'i ja Captain Cold'i, kes täiendavad ülejäänud pättide armeed. Holograafiameister Mirror Master on mängu lisanud mõned pahade identsed kujutised, kelle tunneb ära kohatise vilkumise järgi. Mängu veel tundmata on mõne holograammi asjatu kolkimine piisav viivitus, et enne taseme lõppu jõudmist aeg otsa saaks. Kahjuks pole osatud ära kasutada kuulsaid mastereid endid. Isegi, kui nad on mängus olemas, pole tegelased selgesti eristatavad ülejäänud pahadest.


Pahasid on mitut tüüpi ning nendega kaklemine on üldiselt mõnus. Mängu oluliseks positiivseks omaduseks tuleb nimetada, et ebatüüpiliselt ajastu vaimule ei tee mängijale viga mitte vastase puudutus, vaid ikka konkreetne löök. Ka ei põrka Flash pihta saades tagasi, vaid jätkab pärast hetkelist halvatust seda, mida vaja.

Flash'i võitlussüsteemis on väike loogikaviga. Game Boy A ja B nupud on löömiseks käe ja jalaga. Paraku pole kummalgi löögitüübil pole mingit vahet. Hüppamine, mis isegi näeb alguses veidralt kohmakas välja, on aga pandud ülesronimise nupu alla. Sellega küll harjub, kuid taolise igandi veidratest NES'i mängudest oleks THQ disainerid võinud küll ära jätta. Flash'i superkiirus hakkab tööle mõlemat lööginuppu all hoides ning D-pad'iga kombineerides hakkab tööle ka superkiirusel võitlemine. Juhtimisega harjudes on mäng suurepärane, siiski, esmasel kättevõtmisel võib jääda petlik mulje, et tegu on tüüpilise koomiksikangelase nime baasil loodud käkiga.

Aga ei, nagu ennist ütlesin, The Flash on äärmiselt aus mäng, mis annab võimaluse nii algajale kui ka kogenud mängijale. Mängu läbimine on suhteliselt lihtne, kuid tõsine väljakutse saabub tasemete täielikul puhastamisel. Nimelt on Trickster lisaks suurtele pommidele siia-sinna poetanud ka väiksemaid. Sellised klassikalised süütenööriga ümmargused pommikerad. Püüdes neid ja kõiki ringijõlkuvaid pätte etteantud paari minutiga ellimineerida, peab väga osavalt kombineerima jooksuimpulsi kasutamist.

The Flash on mäng, mida peaksid proovima kõik, kes vähegi superkangelaste koomiksitest huvitatud on. TV-seriaal on aga soovituslik kõigile. A-Team oli hea? MacGyver ja Knight Rider meeldis? Nende kõrval on The Flash TV-sari nagu Die Hard veoauto-westerni Smokey and the Bandit kõrval. Ärge mõistke mind valesti. Tänu tatipõlve mälestusele Põlva kinost aastal misiganes, 1985 äkki..., olen ma alati valmis Smokey and the Bandit filme uuesti vaatama.

Game Boy sai 20 aastaseks!

Aasta 2009 on Nintendo Game Boy juubeliaasta. Väga tähtis aasta kõigile Nintendo-sõpradele ning veelgi tähtsam igasugustele GB-maniakkidele, kes temaga seda juubeliaastat jagada saavad. Kes veel ei tea, siis 21. aprillil 1989 lasti Jaapanis müügile esimene partii Game Boy'sid.

Omamoodi veelgi tähtsam kuupäev on 31. juuli 1989. Tollal Ameerikas esmakordselt ilmunud Game Boy ja Tetrise komplektiga kinnistati kogu maailma arusaam portatiivsest konsoolimängust järgnevaks 15 aastaks.

Eurooplased jäeti ilma. Ja seda mitte mõneks kuuks, vaid enam kui aastaks. Ilmselt sai sealt alguse see kena uute mängudega viivitamise tava, mida siiani täidetakse, kuigi normannide rünnakud on juba ammuilma lakanud ning kohalik mänguturg üsna kindel ja kaitstud peaks olema.

Mängukonsoolide ajaloost on sadu häid artikleid ja videosid, kuid lühidalt võib mainida, et enne Game Boy'd oli "munamäng". Need hundi ja munadega LCD mängud, mida 80-ndate lõpus iga siinkandi laps endale ei saanud, olid tegelikult Nintendo Game & Watch plagiaatkoopiad, mida siis näpuotsaga sotsialistlike riikide poodides lähituttavatele müüdi. Tolleks ajaks, kui mina endale munamängu sain, oli juba ilma tegemas õige Game & Watch, kahe ekraaniga Donkey Kong aastast 1982.



Vahepeal, kui LCD mängudelt oli kadunud igasugune uudsus ja eripära ning paljud olid oma munakloonid NES'i kloonide vastu vahetanud, oli minule tekkinud ülaltoodud 3 mängu ja äge ViewMaster. Väikese Merineitsi stereopildid olid tollal midagi väga cooli! Ja kui lähemalt vaadata, siis meenutab ViewMaster kahtlaselt ... VirtualBoy'd. Aga aasta oli tollal siiki veel 1992.

Game Boy oli midagi täiesti rabavalt uut. On päevi, mida ei unustata kunagi. Tavaliselt paistab just neil päevadel päike, kui mittemidagi aimavad tattnokad oma esimese Nintendo lahti pakivad. Ja nii oligi.

Game Boy oli kõigi jaoks midagi enneolematut. Kelle jaoks enneolematult odav, kellele enneolematult vähese voolutarbega, kuid enamus inimeste jaoks oli see enneolematult lahe ja töökindel konsool meeletu mänguvalikuga. Juhtusin omama tolle aja parimaid mänge. Peale Tetrise olid Super Mario Land mõlemad osad, Final Fantasy Adventure ja Legend, Metroid II, Kid Icarus, Tiny Toon, Mega Man ja mõned veel. Tase, mida tollal enesestmõisteavaks pidasin, sest mul polnud aimugi, mis kõik selle kõrval veel sadade kaupa Game Boy'le toodeti. Igal juhul olid Game Boy mängukassetid väga ägedad, lahedate piltidega ning mõnusalt kompaktsed.

Game Boy polnud siiski esimene kaasaskantav konsool, mis kasutas vahetatavaid mänge. Selle au saab endale 10 aastat vanem Microvision, mis nägi pigem välja nagu kole õhkküttepumba pult, mille esipaneele mängudena ise ümber tõsta sai.

Väheseid tooteid saadab selline maagia nagu Game Boy'le osaks on saanud. Game Boy kõrvale ilmusid küll kohe peadpööritavalt võimsad rivaalid, aga ühelgi neist polnud sellist edu. Midagi jäi puudu ja midagi oli liiga palju. Muskleid oli neis piisavalt, kuid mängumaailmas vaid jõust ei piisa.

Kuigi Nintendo'sid on läbi aegade lastekonsoolideks sarjatud, oli tihti just Game Boy reklaamikampaania suunatud täiskasvanutele. Lisaks täiskasvanud meestele mõeldud reklaamidele oli väljaspool Jaapanit osavaks marketinginipiks Tetrise lisamine konsoolikarpi - väga mõistliku hinnaga mäng igale vanusele. Sama trikki korrati Wii puhul 2006. aastal, kuid siin võeti Wii Sports'iga ette juba terve põlvkond.

Hind on paljuski määrav. Siiski ka ainult hind ja suunatud reklaam ei tee maagiat. Game Boy edu puhul sai määravaks just see, milleks ta tehtud oli. Kaasaskantav konsool peab olema võimalikult kaasaskantav. Kuigi tänapäevases mõistes pole algne Game Boy just kuigi portatiivne, jahmatas mind selle kasutatavus veel 2002. aastalgi. Duracellid, mis ma tollal sisse panin, pidasid vastu terve Pokemon Red'i ja veelgi rohkem. Tegelikult pole need tänini tühjaks saanudki ning on kasulikud, kui vaja kellelegi mõnusalt hägust ekraanipilti või suurepärast soundi demonstreerida.

Kõige esimese Game Boy konsooli üks unikaalseid omadusi ongi sünteesitava heli kõla. See on eriliselt mõnus ja sügav ning võrdlemisel selgesti eristatav ülejäänud Game Boy'de helidest. Vana Game Boy sound on niivõrd omapärane, et seda kasutatakse chiptune muusika tegemisel, pidudel või niisama chillides. Fantastiline süntesaator!

Tollaste tipptasemel mängude soundtrackid ja äärmiselt sümpaatne graafika oli kindlasti põhjus, miks veel 20 aastat hiljem Game Boy nii paljude teadvuses ja südames on. Neli helikanalit ja neli halltooni pole just palju, kuid andekad heliloojad ja disainerid suutsid nende vahenditega luua fantastilisi maailmu, mida tahetakse aina uuesti avastada. Paljud ootasid juba ammu Wii Virtual Console kõrval samalaadset teenust DS'ile. On lootust, et DSi täidab need soovid.

Üks Game Boy seeria eduka pikaealisuse põhjuseid on olnud tagasiühilduvus. Kõik enne Nintendo DS'i (2004) ilmunud Game Boy'd suudavad mängida kõiki 15 aasta jooksul ilmunud Game Boy logo kandvaid mänge. See on midagi väga erilist ning just seda sama turvatunnet oodatakse Nintendolt ka edaspidi.

Olles nüüd mänginud vanu Game Boy mänge erinevatel konsoolidel ja platvormidel. Ka neil, mis neid tegelikult mängima pole mõeldud, tuleb tõdeda, et parim konsool vanade mängude jaoks on ajast, millest mängud ise pärinevad. Nii, et riistvara uuendamine pole vanade mängude nautimiseks tingimata vajalik. Kui, siis ainult tänapäeva portatiivsusele esitatud nõudmistele vastamiseks, mille põhimõtted on endiselt samad, mis 20 aastat tagasi - rohkem mängurõõmu pikemaks ajaks.

Palju Õnne Game Boy!

Quarth - puzzle shoot 'em up

Quarth on järjekordne klassikaline Game Boy mäng aastast 1990. Arendajaks vana hea Konami.

Pole teada, kelle idee oli segada omavahel Space Invaders ja Tetris, kuid tulemuseks on fantastiline puslemäng, mis haarab esimesest hetkest. Mängu põhimõte on veelgi lihtsam kui Tetrisel, kuid see ainult suurendab haardetegurit. Space Invaders'ist tuntud maapiiri kaitsmine ülalt ründavate marslaste vastu on edukalt kohandatud Tetris'e neljaste plokkide süsteemiga. Aga milleks sobitada klotse, kui neid võiks hoopis tulistada?

Nii see ongi! Kümne erineva kujuga klotsidest koosnevad moodustised vajuvad taevast alla nagu kuupjad maavälised eluvormid. Või nagu kandilised korallid, aga see oleks veidi igav, jäävad maavälised eluvormid. Oluline on teada, et ainus asi, mis ühele eluvormile ei meeldi, on olla ristkülik. Piisab vaid tulistamise abiga mõnest kujundist ristkülik või ruut moodustada ja juba see annihileerubki. Nagu Tetrises, on ka siin maagiliseks numbriks 4. Iga kujund on hävitatav nelja lasuga. Kujunditemassi on võimalik vabalt kasvatada tingimusel, et tulistaja ei tekita ristkülikut.

Mängus on 9 taset, 3 kiirust ning juhuslike kujundite tase. Mängimiseks saab valida kuue erineva välimusega Blockbuster laeva vahel, mis tõesti erinevad vaid välimuse ja kohati ka taustamuusika poolest. Muusika on mängul väga äge ja kaasakiskuv ning tõenäoliselt, kui katse teha, siis arvatavasti Game Boy mängude top 100 hulgas.

Quarth'i võib vabalt pidada üheks kiiremaks ja pingelisemaks puslemänguks. Kuna mängus saab klotse tulistada praktiliselt nii kiiresti kui parasjagu jõuab ja laeva edasiliikumise kiirus on mugavalt reguleeritav, tekitab see kõik mängijas küllaltki omapärase tulistamismängu tunde - pusleshooter!

Hoolimata sellest, et Quarth ei sisalda tüüpilisi kosmosekolle, on mäng üsna metsik. Nimelt pannakse mängija Tetrise sarnaselt vastamisi tema enda suurima vaenlase - ahnusega. Langevaid maaväliseid klotsimoodustisi saab enda laevalt lastavate klotsidega kombineerida, kasvatades kujunditemäsu selliselt, et need moodustaksid lõpuks veelgi suurema ristküliku. Taolise strateegiaga teenib küll rohkem punkte ja power-up'e, kuid ettevaatust! Piisab vaid koletisliku kuubikumassi tipu põrkest Quarthdome'ga, kui laev plahvatab ehk quarthib ja mäng ongi läbi.

Kuna Quarth ilmus välja Game Boy algusperioodil, on see oma koha leidnud ka ajakirjas "Game Boy - Nintendo Player's Guide", mille kaks lehte on pühendatud mängu strateegia ja tasemete tutvustamiseks. Pisut küll ebavajalik leheruum nii lihtsa mängu jaoks, aga vähemalt saab sealt teada, et need kuus erinevat laeva omavahel tõesti ei erine.

Game Boy Link-kaabli ja täpselt sama mängukassetti omava sõbra olemasolul saab Quarth'i mängida ka kahekesi. Ja lisaks juba eespool mainitud suurepärasele mängitavusele on Quarth'il veel üks väga hea omadus. Mäng näeb tänu oma lihtsusele fantastiline välja ka tänapäeval ja seda nii vana rohelise Game Boy kui ka suuremat sorti LCD-teleka ekraanil. Fantastiline mäng! Kellel juhtub olema Super Nintendo ja Super Game Boy, hankige Quarth ja nautige seda vana tuhmumata pärli oma sigasuurtel kõrglahutustega telekatel.

Quarth on absoluutselt amazing, ülim ja ainus pusleshooter, mis eales eksisteerinud!