Naine, koer ja mängukonsoolid

Üks LEGO, natuke roboteid ja muud tin can toy kraami

2012-01-12T23:11:00.008+02:00

Mõtlesin, et näitan lihtsalt ägedaid asju. Alltoodu on tegelikult üsna ammusest ajast olemas olnud, kuid siiski käesoleva milleeniumi kraam. Retropeldikuga seob neid aga korralik retrohõng.

LEGO, üllataval kombel minu esimene, on puhas retro. Ükskõik, mida LEGO ka ei toodaks, ka kõige futuristlikum komplekt on õnneks või kahjuks retro. Juba futu ise on üks paras retrosõna. See Ninja on aga armas kingitus sõpradelt. Ninja! Ülejäänu, mis edasi tuleb on harilik awesome tin can toy replica.

Kes ei tea, mis on üks Tin Can Toy ja miks see nii äge on, siis lühidalt. 50ndatel, kui Jaapani majanduses valitses olukord, mis vast kuidagi meenutab praegust suurlinnavälist Hiinat ehk siis tööjõud oli metsikult odav, toimus suur osa maailma masstootmisest just nimelt Jaapanis. See kõik oli väga ammu, kui Nintendo oli juba üle 60 aasta vana ja Sony Corporation tegi alles esimesi põlvenõkse, et kunagi kauges tulevikus esimesele üks korralik laks vasta mune anda. Niisiis, dekaad enne kuldseid kuuekümnendaid oli plekist Jaapani mänguasjade hiilgeaeg. Vististi ka aeg, kus Jaapani majandus kinnitas tasapisi kanna USA ja Euroopa inimeste südame külge. Tin Can Toy valik ja tiraažid olid läbi aegade tohutud. Taolisi erinevaid roboteid saab kokku lugeda sadade sadade kaupa, ulatudes julgelt üle kümne tuhande.

Järgmised robotid pärinevad aastast 2008. Roomas Piazza Nuoval sattusin ühte imetoredasse mänguasjapoodi ja kulutasin paarkümment eurot robotitele. Fantastiliseks tegi poe selle vanamehest müüja. Kes on lugenud Pinocciot, teab ise, milline üks Pappa Carlo välja võiks näha. See onu mitte ainult ei müünud, ei kaugeltki mitte, ta elas selles poes ja nende asjadega. Metsikult äge viis vanaduspõlve veeta. Kahjuks olin liiga hämmeldunud, et paluda luba tema pildistamiseks.

Tegin teise pildi veel. Kui te nüüd mõtlete, miks paraboolantenniga robot trummi mängib, siis ma ei oska vastata. Äkki on ta mõeldud kusagil sügaval Aafrika džunglis kohalikele hõimudele satelliittelevisiooni uudiseid bongode kaudu edastama. Midagi telegraafi ja morse moodi eks. Aga seda siis ikka läbi tõsise kosmoseteema, nagu kombeks.

Selle parempoolse plastikroboti ostin samast poest. Kui ülaltoodud robotid on reprod, mis tegelikult pole mõeldud tattidele mängimiseks, siis see on. Edasi tatsudes jõnksutab tegelane mõnusalt oma pead.

Vasakpoolne monster on Sparklz, collectible item Kopenhageni lennujaamast. Vanemad ostsid ja kinkisid, sest leidsid, et see on ainus mõistlik asi, mis mul veel puudu on. Sparklz on äge, sest üleskeerates sõidab see ringi ja pillub sädemeid.

Alltoodud karusselli ostsin ma ühest kõige ebarharilikumast kohast, kust üldse mänguasju osta. Santorini saar Kreekas on tuhandeid aastaid tagasi toimunud vulkaanipurskes allesjäänud imekaunis saarenukk, mida peetakse Atlantise servaks ja mis on niivõrd eluks kõlbmatu, et sinna tuleb laevadega isegi joogivett toimetada, muust söögist rääkimata. Ka sitt toimetatakse sealt minema laevadega, väidetavalt. Pärast persepühkimist pidi paberi prügikasti panema ja ainus viis, kuidas seda jama läbielamist vähendada, oli vähem peldikus käia. No toilet gaming for Retropeldik. Küll aga olid seal fantastiliselt kallid poed vajalike asjadega. Nii ma siis lahkusingi Final Fantasy IV Advance ja veel kahe plekkmänguasjaga, mis paistavad ka juuresolevatelt piltidelt.

Nagu näete, siis karussell (tore eestikeelne sõna, mis ei pärine eesti keelest), on täiesti töövõimeline. Võtab sisse tuurid, mida ise vaevu taluda suudab. Veelgi toredam on see Bugatti, mis muide samuti töötab. Kõik need replikad töötavad, mööndustega. Toimivad, aga tattidele lammutamiseks ma neid ei annaks.

Virtual Boy taaskülastus - Mario's Tennis

2010-10-12T08:58:00.002+03:00

Kunagi miljon aastat tagasi 2008 otsustasin endale soetada Virtual Boy. Legendaarse badass stereoskoopilise 3D konsooli, mille väljastamist põeb Nintendo tänase päevani. Mõneti on selleks ka põhjust, kuid 15 aastat hiljem enam kindlasti mitte. Arvestades, et see väga õrn ja keeruline peenmehaaniline elektroonikaseade töötab vaiksel huminal tänase päevani, võiks Virtual Boy üle pigem uhkust tunda.

Õnneks muretseb Nintendo piisavalt vähe, et seda teemat täiesti maha vaikida. Virtual Boy ilmub üllatuskülalisena üksikutes mängudes ja filmideski. Paraku on läbikukkumisvalu siiski piisavalt palju, et see õnnetu konsool selle aasta E3 pressikonverentsil uue 3DS’i sissejuhatavast demost täielikult välja jätta. Kuigi lava ise oli kergelt Virtual Boy värvides, või mulle ehk ainult tundus nii.

Väga tahaks loota, et kunagi ühel päeval leiab suur N endas piisavalt rammu Virtual Boy mängud 3DS’i või mõne teise tulevase stereopilti näitava konsooli peal välja lasta. See oleks metsik, sest Virtual Boy mängude hulgas on, mida mängida.

Mario’s Tennis on tõenäoliselt olemas ka neil Virtual Boy omanikel, kes konsooli ammu pööningule unustanud. See Virtual Boy launch’i-mäng on mõneti võrreldav Game Boy Tetris’e või Wii Sports’iga. Mario’s Tennis on suurepärane Virtual Boy tech demo. Lihtne, ilus ja kaasahaarav.

Loomulikult ei paku Mario’s Tennis murdosagi suurepärase Tetris’e sõltuvuskütkest ning ei suuda võistelda Wii Sports’i tennise “OMFG! See on nagu päris!” efektiga, kuid omas ajas on see täiesti fantastiline mäng.

Mario’s Tennis’e avamuusika on koheselt paeluv. Ikkagi stereo ja seda ilma kõrvaklappideta. Targalt paigaldatud kõlarid võtavad vajaduse kõrvaklappide järele. Seda siiski vaid juhul, kui elad koos inimesega, kes on iga kell valmis mõnd metalset 8-bitist chiptune nautima, mis on haruldane nähe tänapäeva Eestis.

Intro’s näkku lendav pall on vägev. Puhas 3D. Ja mitte selline igav hulknurkade 3D, vaid metsik 2D stereoskoopialaks vastu nägu. Kirjeldamatult äge efekt, mida loodetavasti saab meelekindel nintendosõber nautida juba kevadel. Just nimelt loodetavasti, sest ma veidi kahtlen, et üks värviline 3DS ekraan suudab täielikult asenda kaht paari tolli sügavusel ergavat mustjaspunast kujutist.

See mustjaspunane kujutis oli küllaltki unikaalne ja ajastutruu. Kuigi ehk tollaste ootuste jaoks aegunud, kuid portatiivse mängukonsooli jaoks täiesti piisav saavutus. 80ndate keskpaik ja 90ndate algus oli laseranimatsiooni aeg. Pimedas ruumis joonistati valge või värvilise laseriga seinale lummavaid animatsiooniklippe ning näidati hiljem MTV’s. Midagi sellist veel ruumiliselt ja interaktiivselt kogeda, oli aga täielik elamus. Ja on tegelikult siiani.

Stereoskoopia on vist üks taasavastatumaid tehnoloogiaid meelelahutuses. Läbi aastakümnete tulevad üha uuesti leiutatud mängu- ja pildividinad, et mõne aja pärast jälle kõrvale jääda.

Stereoskoopiline efekt on siiski vaieldamatult cool ning seda ei maksa alahinnata. Üle 170 aasta vana, kuid endiselt mõjus ning niidab kogenematu vaataja üllatusmomendiga koheselt jalust. Täpselt sama töötab ka omal ajal läbikukkunud Virtual Boy puhul, millele ei saanud saatuslikuks mitte niivõrd konsooli tehnoloogiline tase, vaid pigem kasutatavus ja hind.

Tennispall In your face on äge ja täpselt sama ägedad on tollal Mario Kart mängudest tuntud Mario, Printsess Peach, Donkey Kong, Yoshi ja teised. See on 2D, mis liigub ruumis sinu poole! Üks kena tennisemäng on suudetud väikeste detailidega väga mõnusaks muuta. Südametest koosnev tennisevõrk, iga mängija personaalne väljak ning punkte lugev Lakitu. Mida veel tahta.

Midagi siiski on. Pisut nukker, et tõelist party-mängu nagu tennis, saab nautida vaid üksi, sest Virtual Boy link-kaabel mõtteks vaid jäigi. Samas poleks see ühes keskmises maailmaperes teist konsooli ostmata nagunii mõeldav.

Mario’s Tennis on piisavalt lihtne, et seda nautida ning samas piisavalt väljakutsuv, et mitte lasta sul suvalise proovimise peale tervet turniiri võita. Teadjad räägivad, et pärast Normal mode läbimist antakse parool Hard mode jaoks. Need on need mehed, kes suudavad Virtual Boy stereoskoopilises lummuses üle poole tunni vastu pidada.

Museo Games ehk metsik retrolaks Pariisis

2010-08-03T22:11:00.005+03:00

Mõned nädalad tagasi sattusin Pariisi metroos fantastilise reklaamplakati peale. See iseenesest tagasihoidlik pilt roheliste kirjadega ja kribu-krabuga mustal taustal võib nii mõnelegi suvalise pildina näida, kuid kes korra näinud, tunneb iga kell ära seksika Vectrex'i kuvandi. Nii ka mina. Igaks juhuks jätsin meelde aadressi 60 rue Réaumur, seosega 60ne reumar või midagi taolist. Koha enda leidmisele ma aga eriti ei panustanud. Järjekorras ootasid Versallies ja muu taoline kraam.

Üllatus üllatus, päeval, kui oli minu kord visite de la ville korraldada ning Pompidou keskus üles otsida, sattus mu sõrm turismikaardil nimele, mille kiire neuronmaatriksite võrdlus Museo Games’i asukohatänavaks tunnistas.

Loomulikult oma ignorantsuses ei märganud ma plakatil, et Museo Games’i majutab kuulus Musée des Arts et Métiers, mis asub ühes vanas kirikus, mis omakorda võngutab kuulsat Focault pendlit (nüüd koopiat), metsikult prantsuse matemaatikute-füüsikute katsemudeleid, mis alles tagantjärgi panevad mõistma, kuskohast see kõik kooliprogrammi tuli, roboteid, Cray II superarvuti, esimese teleülekandejaama, Alcatel'i katse-Marsi-kulguri LAAMA, ja nii metsikult jõuajamite-raadio-optika-salaluure-ehitusmakette-vidinaid, et põhikoolipõnnina oleksin seal tõenäoliselt vaimustusest ogaraks läinud.

Kogu väljapanek oli vapustav ka kaasaegse kaine täiskasvanuna ning kui miski liiga ahhetama võttis, oli mul realistist kaasa alati käepärast, kes Musée des Arts et Métiers’i hellitavalt väntvõllimuuseumiks ristis.

Hoolimata totrast nimest Kunsti ja Käsitöö Muuseum on see tõesti suursugune ajaloomuuseum, mis laiutab 6000 ruutmeetril. Erinevalt kammkeraamikast ja kangastelgedest (neid oli kah, tööstuslikke) leidus seal tuhandeid tähelepanuväärseid objekte: mõõteriistu, kolbe, laagreid, kontrolleireid ja keerukaid seadmeid. Vanad autod, rattad, rongid, lennukid, aurumasinad, võidusõiduautod. Nii koomiline kui see ka pole, siis muuseumi viimane saal lõppes rahustava Nintendo mänguasjade vitriiniga.

Kõige olulisem oli asja juures siiski Museo Games ajutine näitus, mille piletiga sai kogu ülejäänud krempli kaasa. Kohe ma sellest muidugi aru ei saanud, sest kõik, alates piletimüüjast, lõpetades valvurite ja siltidega rääkisid prantsuse keelt, kuid meid lihtsalt juhatati aina edasi ja edasi. Väga kena idee, sest Museo Games oli selle väärika paiga kõige rahvastatum koht ning kahtlemata üks kõva tatimagnet.

Iseenesest polnud Museo Games näitus midagi hulluksajavalt erilist. Nii mõnelgi eestlasest videomängukonsoolide kollektsionääril võib väikese pingutuse järel olla tunduvalt suurem väljapanek ette näitamiseks. Näiteks puudus arusaamatul kombel Virtual Boy ning Vectrex ise nägi kuidagi topis välja, samas olid minu rõõmuks olemas R.O.B, PowerGlove ja MicroVision.

Kahtlemata oli kõik väga vägev. Pikale lauale välja laotud konsoolide ette olid seatud ekraanid, millel sai originaalpultidel kõik ise järgi katsuda ning mõnus oli, et selja taga ekraanidel näidati kõigi mängijate tegevust. Näituse Game Over saali oli aga välja pandud kümmekond arkaadimasinat, millel võis lõpmatuseni mänge taguda.

Eriti ägedaks tegi kogu asja just väljapaneku stiilsus. Valged neoontuled ja kirjad, ei mingit alien-rohelist ja sinist ning Vectrex’i stiilis demo videomängude ajaloo timeline’st. Kes vahepeal fänniks sai, saab iPhone rakenduse tõmmata siit. Teistele avastamisrõõmu http://museogames.com lehelt.

Ahjaa, peaegu oleks unustanud, kogu selle museo-päeva tegi lisaks kaasale kaasa üks vapper juust, kes hoolimata mitmekordsest kilekotist haises, nagu lakkamatute kõhuprobleemidega paks poiss. Meil lihtsalt ei jätkunud südant, küll aga jätkus kainet mõistust, teda teiseks päevaks mitte hotellituppa jätta. Pärast metsikuid kilomeetreid haisemist sõime ta ohtra veini ja saiaga Les Halles'i pargis ära.

Kasvuhooned ja mutukad ehk Game & Watch Collection - Osa 4

2010-06-14T00:22:00.001+03:00

Ajal, kui kasvuhooned minu elus veel eksisteerisid, ei üritanud mind keegi seal tööle panna. Pigem vastupidi. Kasvuhoone oli keelatud paik. Koht, mida tohtis vaid kaugelt eemalt veidi piiluda. Harvadel juhtudel sai nina vastu läbipaistmatut poriudust klaasi lömmi suruda, kuid uksest sisenemine oli välistatud.

Ka suured inimesed ei paistnud kasvuhoones viibimist nautivat. Kiirelt sisse, uks kinni, kiirelt välja, värisevas käes kolm-neli punetavat tomatit või paar kurki. "Mis seal sees veel on!?" küsimusele vastati tüüpiliselt, et sa ei taha teada. Parematel päevadel poetati vasturääkivat infot kotionude, kollide ja verise käe kohta.

Aastad möödusid, kasvuhooned kadusid, ja ühes sellega ka võimalus ise kotionudelt tomateid virutada. Tagantjärele eriti ei kahetse kah, igasugune söödava roheluse päästmisega seonduv töö oli mulle eriliselt vastukarva.

Töö kasvuhoones on raske. Seal on kaks korrust, redel ja mürgiprits, mida pead üsna ohtralt kasutama. Ülemisel korrusel tegutsevad aplad ussikesed, kes tahavad sinu lilled kinni pista ja alumisel korrusel sihikindlad ämblikud.

Sinu eesmärk on neid ussikesi ja ämblikuid tõrjuda ja mürgitada. Kusjuures, mida napimalt mürgitad, seda rohkem punkte saad. Ülakorruse ussid kaovad kohe vilkudes minema, kuid ämblikud on kõvemast puust. Kui sa neid just otse lille hammustamast ei taba, tõmbuvad nad lihtsalt veidi tagasi, kinkides sulle vaid ühe punkti.

Originaalset Nintendo Game & Watch Green House (1982) pole mul kunagi õnnestunud käes hoida, kuid õnneks on Green House ühtlasi ka Game & Watch Collection'i kolmas ja viimane mäng. Ja eelmisele kahele kogemusele tuginedes võib päris kindel olla, et taaskord annab see Nintendo DS'i port ülimalt tõetruu mänguelamuse.

Mõned peavad Green House paremaks kui Donkey Kong ja Oil Panic, mis on isegi mõistetav. Oil Panic'us oled sa sõltuv õlitilga kukkumise hetkest ning liigud vaid horisontaalsuunas. Donkey Kong'is avaneb sulle küll metsik tellingutander, kuid veerev tünnirodu ja ringikõlkuvad paneelid võivad su pikkadeks sekunditeks ohutusse hüppamistsooni kinni jätta.

Green House's seevastu oled sa aga omaenese aja ja ruumi peremees. Võid valida strateegia, mida just sina kasutada tahad. Riskid ja teed napikaid, kui meeldib või oled punktide kogumises konservatiivne ja ellimineerid ohu kohe, kui see lagedale ilmub. Ainuke, mida teadma pead, on, et kolmas näritud lill tähendab kaotust.

Green House ilmus ka Game & Watch Gallery 3 (1999) Game Boy kollektsioonis. Ja seekord on mäng väga hästi mängitav. Donkey Kong'is ebaõnnestunud liikumine on parandatud ning mürgipritsimees saab mööda kasvuhoonet ringi lasta just nii kiiresti kui soovib. Taaskord on kasutatud suure ja väikese ekraani trikki, kuid sinna pole ilmselt midagi parata. Õnneks toimetab B nupp ekraanide vahetuse meeldivalt kiirelt.

Loomulikult ei tasu Game Boy versioonilt oodata DS'i ekraanil simuleeritud varje või ülimat sarnasust originaalile, kuid Super Game Boy abiga saab raamina teleriekraanile manatud täissuuruses Game & Watch mängu korpuse, mis näeb väga äge välja.

Kogu Nintendo DS Game & Watch Collection (2006) võib kokku võtta kui ühe väga meeldiva soetuse. Esiteks on see piisavalt haruldane. Kui leiad selle väga heas korras alla 20 dollari eest, siis vähegi kollektsionäärivaimu omades tasub mäng ära osta. Teiseks on tegu suurepärase Game & Watch klassikute elustamisprojektiga, millest paremat ei oskaks oodata.

Mulle meeldivad nostalgia mõttes need vanad elektronmängud, kuid metsik patareinälg ja olematu kontroll mängu häälte ning kusepausi üle muudab need pigem cool'iks riiulikaunistuseks. Nintendo on siinkohal saanud hakkama millegi väga ägedaga, pakkudes ühe korraga nii metsikut autentsusefiilingut kui ka kaasaegset rõõmu mängimisest.

Donkey Kong'i tõus, langus ja tagasitulek ehk Game & Watch Collection - Osa 3

2010-05-26T23:40:00.004+03:00

Oranž kahe ekraaniga Donkey Kong elektronmäng oli tase. Elektronmängude elektronmäng. Kõigi mängude isa. One mäng to rule them all ja nii edasi.

Ühesõnaga, Game & Watch Donkey Kong (1982) oli midagi sellist, mille eest olid paljud nõus kõik oma käesolevad ja tulevased mänguasjad loovutama. Need poolpehmed pleekinud-rohelised plastikrongid ja muu taoline kraam polnud nagunii midagi väärt. Lootus lähitulevikuks oli aga heal juhul kooruva niklikihiga mudelautole, mis isegi parima tahtmise juures Tšaika't ei meenutanud.

Donkey Kong'i eristas teistest 80ndate keskel tuntud mängudest meeletu action. Tol ajal oli Jumpman'iga ringi-chillimise feeling vägev. Super Mario Bros.'i polnud keegi veel näinud ning elamus oli võrreldamatu. Teine reaalsus, fantastika või midagi muud taolist.

Noh, G&W DK on mul siiani saamata ja eks see kohati pisut piinlik lugu ole. Donkeykongless donkikongiaustaja. Vahepeal tundus, et tühja kohta minu hinges tahetakse kõrgemalt tasandilt ikkagi täita, kuid välja kukkus see küll täiesti vastupidi. Nimelt sain ma ühel kenal pärastlõunal Game & Watch Gallery 2 (1998) omanikuks.

Nimetatud musta värvi classic Game Boy compatible Game Boy Color'i mäng on üks paljudest, mis töötab nii GB kui ka GBC konsoolides. Äärmiselt osav trikk Nintendo'lt, kuidas panna inimesi nii muuseas mustvalgelt platvormilt värvilisele üle kolima. Fantastiline idee, mis vist tänapäeval kuidagi võimalik poleks..., et PlayStation 2 omanik mängib PlayStation 3 mängu... eiei. See oli too aeg omade ägeduste ja varjukülgedega. Arvestada tuleb, et sellise mõnusa arenguga kaasnes metsik shovelware levik. Värvide tulekuga Game Boy'le algas Mary-Kate and Ashley Olsen'i mängude esimene laine.

Game Boy Color on erinevalt klassikalisest väga raske teema. Seal on kõvasti head kraami, kuid selle leidmiseks peab tihkest saastast läbi ujuma. Kuna see saast on tüütult veniv ja ebameeldivalt värviline, ei taha ma sinna kuigi tihti aardejahile sukelduda.

Game & Watch Gallery 2 on aga silmatorkav pärl ning selle püüdmine pole väga keeruline. Ja pole vähetähtis, et just see galerii sisaldab vana head Donkey Kong'i. Kuulsat koopiat elektronmängust, mida kõik maailma tatid endale nii väga ihaldasid.

Pettumus saabus peagi. See konkreetne Donkey Kong nägi küll väga sarnane välja ja puha. Väike probleem, mis tulenes kahe ekraani ühele surumisest tekkinud moonutusest ei häirinud üldse eriti, sest ülemise ja alumise ekraani proportsioone sai ümber lülitada, kuid... Suur mure saabus hoopis mängu enesega.

Kuidas on võimalik, et selline, kunagi nii mõnusalt mängitav mäng suudetakse 16 aastat hiljem moodsa elektroonika peal ära rikkuda? Damn cheating! Vana Donkey Kong oli aus. Teda ei huvitanud, kui kiirelt sa parasjagu mööda tellinguid üles joosta kavatsed. Tema huvi oli vaid sulle tünnidega pähe virutada, sinu tsikki vangis hoida ning halva õnne korral mõned kümned korrad lõugapidi vastu metall-latti lennata.

Uus, Game Boy Gallery 2 versioon aga petab mängijat nii, et vähe pole. Viivitused korduvate nupuvajutuste vahel muudavad igasuguse mängunaudingu olematuks. Mida iganes nad mõtlesid või ei mõelnud. Minul tekkis igatahes kuri kahtlus, et minu enda mäluga on midagi viltu. Õnneks, aastad hiljem saabus tõehetk, otse Jaapanist Game & Watch Collection'i näol.

Nintendo DS'ile on välja lastud väga äge Game & Watch kogumik, mida on võimatu kuskilt poest osta, sest just see mäng on mõeldud väljavalitutele. Ja just see kogumik sisaldab Donkey Kong'i elektronmängu koopiat. See on jälle see sama vana hea supercool ja üliarmastatud Donkey Kong. Kõik on sama, värvid, helid, äratuskell!

Eriliselt ägedalt on ära kasutatud DS'i ekraanide värvivarjundite muutust nurga alt vaadates, millega paljastatakse seesama nostalgiline LCD-ekraani sprite'de varjundimäng, mis elektronmängudele nii omane oli. Meeletu läbimõeldus.

Jumpman on taas kiire ja osav, liigub edasi ja tagasi just sellise tempoga, nagu parasjagu vaja. Nüüd on selge, pole kahtlustki, et Casino Royale free running scene pärineb just sellest vanast Donkey Kong'ist, mitte Game Boy remake'st. GB Gallery 2 tegijate poolest oleks võinud kogu see action olemata olla, neetud stop motion mehed.

Kiire pilk sahtlisse - Game & Watch Gallery (1997)

2010-05-25T23:57:00.005+03:00

Game & Watch Gallery (1997) on vägev üritus tuua tagasi vana hea taskumäng ning väikese boonusena lisada sinna moodne gameplay.

Üldiselt on asi kenasti välja kukkunud. Presentatsioonilevel on kõrge, kohe alguses tervitab mängijat Super Mario, kes mõningase ootamise peale oma ägeda Game Boy'ga kekutama hakkab.

4 vana head mängu: Manhole, Fire, Octopus ja muidugi Oil Panic. Kindel on, et ostja omal ajal eriti pettuma ei pidanud. Puudu on küll kell (& Watch, mehed!), kuid muretsemiseks pole põhjust. Juba avamenüüs tervitatakse selliste ägedate saundidega, mis tüüpilise G&W äratuskella prööksude puudumise igati korvab.

Manhole

Mängud on okei. Kes teab Manhole, see teab, et millegipärast on just sinu mure süüdimatuid jalutajaid kanalisatsiooni kukkumisest säästa. See on pisut nüri, aga G&W gameplay peabki nüri olema.

Manhole uusversioon on pisut põnevam. Süüdimatult ringi töllerdavad tegelased on nüüd Toad ja DK Junior ning sina kui Yoshi ulatad neile appi oma käpad ja keele. Yoshi'l on vapustav keel, mida kõike ta sellega ära ei tee. Kaevukaante püüdmine on talle käkitegu.

Uuendatud Manhole on mõnusalt pingelisem. Ringitatsavaid tegelasi tuleb tihedamalt ning luugid peavad enne alla-kukkumist vähemalt ühe töllerdise vastu. Väga mõnus variant, siinkohal puhas võit. Nostalgiast midagi maha ei võeta. Juurde tuleb meeletult.

Fire

Fire on tüüpiline "püüa kolm korda põrkav asi kolmel korral edasi põrgatada" mäng. Maja põleb, kasutada on vaid üks kanderaam või mis iganes asi see on, ning kõik must-miljon hädalist tuleb kuidagi kiirabiautosse saada.

Uus Fire on üsna sama juhtum. Printses Toadstool'i loss on tules, ja kõik need Toad'id ja DK Junior'id pallitavad sealt aknast nüüd alla. Oh häda.

Vahel visatakse aknast ka Yoshi mune, millest saab kätte tähe, mis põrkamisel rohkem punkte annab. Kasulik õppetund lastele: "Tulekahju korral ära unusta päästa oma varandust!" Kõik see kraam läheb kõigi Toadide ja loomadega otse imekaunite kardinatega tõlda.

Octopus

Octopus peaks Eestimaal väga tuntud mäng olema. Lugu on lihtne. Kolm tuukrit, üks kirst ja üks kuri kaheksajalg. Selline mõnus kannatamatute ja ahnurite lõksumäng. Tahad kiirelt edasi-tagasi sibada? Lase käia, aga vaata, et kolm korda järjest samasse kombitsasse ei torma, muidu saab mäng kohe läbi. Tahad ahnitseda? Ahnitse. Ahned vennad pikalt ei kesta, sest Octopus muutub aina närvilisemaks, kuid liiga raske aardekott tõmbab tuukri hoo korralikult maha. Fantastiline mäng, originaal Game & Watch Octopus oli cool ja selle Game Boy vend on samuti täiesti mängitav.

Octopus'e remake on aga fantastiline. Midagi uut pole nagu lisatud, kuid mäng on eriliselt sujuv ja näeb hoolimata uuendustest ikkagi vana hea Octopus välja. Okei, sa oled küll Mario, aga Mario olla ongi cool, eriti aardeid jahtiv Mario. Ja selles mängus piisab sul vaid korra mere alt nänni tuua, kui juba saadki printsessilt midagi õhusuudluse taolist vastu. Igatahes ootab ta sind kannatlikult paadis, ei kiirusta tagant ja on tagasi jõudes alati olemas. A noh, paati saad sa ainult siis, kui sul aardekirstust midagi üle anda on.

Oil Panic

Oil Panic. Jah, Oil Panic on fantastiline, kui sul on selle dual screen originaal, isegi, kui sellel puudub graveeringutega alumiiniumist iluplaat ja selle Game & Watch Gallery versioon imeb, sest see pole see, sest Game Boy ekraan pole loodud kahe ekraani asendamiseks ja puha.

Oil Panic originaal on tõesti mäng, mille pärast Game & Watch Gallery ostnud ära friikida võisid, kuid ülejäänu on sellel kogumikul väga äge. Ka Oil Panic'u veider moodne versioon.

Modern Oil Panic'u lugu on müstiline, kuigi, ega algse omagi väga loogiline polnud. Nii. Aias on kindlus. Kindluse kõrval magavad Luigi (ma eeldan) ja Donkey Kong Junior. Taas on tulekahju, süüdi on kuri Bowser, kes katusel mõnuga õli juurde valab. Mario'l jääb üle vaid tilkuv õli kinni püüda ja Yoshile suhu valada. Yoshi'l on fantastiline keel, kui väga veab, võib ta ka möödatilkuva õli kinni püüda. Kui ei vea, saab üks unimütsidest õliseks ja läheb mõneks ajaks vihast segaseks.

Game & Watch Gallery on äge. See salvestab skoori ja kindlasti unlockib boonused, kui mängus piisavalt edukas oled. Kuid kõigest kõige ägedam on kogu asja juures soundtrack. Moodsate G&W mängude lood lihtsalt rokivad, muidugi ainult juhul, kui oled selline mees, keda selline muusika pöördesse ajab. Mind ajab. Ma võiks Game Select loop'i ja Octopus'e taustamuusika taustal pool õhtut viskit juua.

Kiire pilk sahtlisse - Wario Blast: Featuring Bomberman! (1994)

2010-05-13T22:26:00.001+03:00

Wario Blast: Featuring Bomberman! (1994) on tüüpiline Bomberman, millele on müügiedu suurendamiseks lisatud tol ajal juba 2 aastat figureerinud fantastiline tegelane Wario. Bomberman on väga äge, veidi võrreldav PacMan'iga, kuid mitte nii klaustrofoobiline. Selline strateegia, õnne ja live action'i segu. Mängimise teevad omakorda ägedaks lahinguväljalt paljastuvad lisad pommide tulejõu ning laotamiskiiruse suurendamiseks.

Mängu lugu on Wario'le omane. Wario, kes on pidevas varanduse ja vallutuste näljas, leidis eridimensionaalse portaali, mis viib maale, millel elutseb Bomberman. Wario, kes leiab, et Madbomber'id võiksid olla tema kollektsioonis meeldivaks lisaks, astub läbi värava ning avastab et Madbomberid pole just päris nii flunkid, nagu ta eeldas. Läheb madinaks.

Mängul on 8 maailma ja väga ägeda lisana on sellel Super Game Boy tugi kuni neljale mängijale. Amazing!

Kahtlemata on Bomberman fantastiline mäng. Ja Wario molli lisamine ei tee siin kohal üldse halba.

See £18.99 kleebis seal muidugi häirib nii, et vähe pole. Usun, et kunagi, kui mul mitte midagi teha pole ning kätest on kadunud värin, saan ma selle mingi alkoholi abiga maha leotatud. Seniks parem ei puutu seda. Ainus tore asi on, et see konkreetne Lowest Price minu puhul ei kehti. See konkreetne karp inlay ja mänguga maksis kuskil 4 naela ringis. Booklet on aga USA versiooni oma, mis oli mul varem olemas. Jube, kui palju vana papp tänapäeval maksab, aga mis teha, elu on selline. Boxed Game Boy classic game pole just igapäevane nähtus.

Oil Panic ja erinevad versioonid ehk Game & Watch Collection - Osa 2

2010-05-06T23:15:00.004+03:00

Veidi purustatud olekus Oil Panic (1982) leidis oma koha minu mängusõbralikus kodus juba mõnda aega tagasi. Selle alumiiniumist katteplaadita pealdis paljastab koleda liimipleki ja mäng ise haiseb imalalt vana elektroonika järgi ning tundub, et kunagi on keegi mängu kella väga väriseva naaskliga õigeks seadnud. Siiski, hoolimata iluvigadest töötab mäng suurepäraselt ja selle tänane patareide tarbimise võimekus paneb imestama, kuskohast omal ajal kõik need LR44'd välja võeti.

Mäng on fantastiline. Sina oled väga täbaras olukorras, tõenäoliselt bensiinijaama juhataja, kelle käest läinud kontroll õlitoru üle, mis jookseb üle sinu tankla kohal paikneva köögi pliidi. Nagu paanilistes olukordades ikka, tilgub õli koguni kolmest kohast täpselt tulel olevate pannide peale ning sinul ei jää muud üle, kui oma kolm tilka mahutava ämbriga see igavesti lekkiv õli kinni püüda.

Alumise korruse terrassil töllerdab ringi sinu suurema vaadiga kaaslane, kellele saab siis ühelt või teiselt poolt oma ämbrit tühjendada. Kui juhtud valel hetkel valama, kallad üle tanklas seisva härra või tütarlapse, kes koledal kombel vihaseks saavad, kuid peagi rahunenult paigale jäävad.

Mängu omapära on, et kui tavaliselt on mängijal kolm elu, siis siin on neid võimalik hea kombineerimise peale viieni venitada. Täitsa vabalt võib pärast kaks korda õli tulle kukutamist veel kaks korda all passijad üle valada ja midagi hullu ei juhtu.

Originaalse Oil Panic'u kolmekihiline ekraan on armsalt ajatu. Eikunagi tuhmuvalt tuhmid värvid ja mustad LCD mehikesed mõjuvad nii nagu peavad, ka 28 aastat hiljem. 7 aastat palehigis orjapõlve, mida ma selle mängu saamise eest endist omanikku teenima pean, on vaid väike veerand saadu eest.

Ökonomistidele, kes hindasid portatiivsust või oma vana Game & Watch'i ammu maha olid müünud, lasti Oil Panic välja Game Boy Game & Watch Gallery (1997) kogumikul. Üllatav on, et kuidagi on suudetud kaks ekraani ühele sama suurele mahutada ja kõik on veel üsna mängitav. Kadunud on küll mõnus nostalgiapuudutus, kuid mäng ise on täies mahus olemas, nii palju, kui sinna ekraanile neid neljas toonis piksleid parasjagu mahub.

Hiljuti saabus mulle Jaapanist Game & Watch Collection (2006). See on Nintendo DS mäng, mida peale eBay kuskilt osta ei saa, sest vaid Club Nintendo on koht, mis müüb seda õigel ajal õiges kohas elavate õige arvu tähekeste omanikele.

Game & Watch Collection on väga lahe kogumik, mis sisaldab just nimelt seda sama vana head Oil Panic'ut. Täpselt selliselt, nagu paljud seda mäletavad ja mina võrrelda saan. Nintendo DS'i ekraanid on küll veidi suuremad ja laiemad kui originaalsel mängul, aga selle võrra mahub sinna tükike vana korpust.

See, kuidas Game & Watch Collection'i peal on suudetud originaalset mängu järgi teha, paneb lausa ahhetama. OK, seda kolmekihilise tuhmi kile efekti pole nad suutnud korrata, kuid LCD matriitsil olevad kujutiste varjud on väga ägedad. Neid näeb eri nurkade alt erineva tugevusega ja üleüldse annab kogu see DS'i versioon originaali mõõdu välja rohkem kui kunagi arvata oleks osanud.

Uued tuuled minevikus, Club Nintendo ja tähekeste kogumine ehk Game & Watch Collection - Osa 1

2010-05-05T23:18:00.007+03:00

"Näita, mis sul taskus on, mees!" Nõnda kõlas tüüpiline küsimus võõrale näole 80ndate lõpuveerandi väikelinnas Antsla, mida pealinna lapsed korra kolme sajandi jooksul külastasid. Juba kuid oli levinud kõlakas, et kusagil seal, kuhu vähesed satuvad ning kust harva naasetakse, on olemas kahe ekraaniga elektronmängud.

Kuskohast täpselt need kuuldused alguse said, keegi ei teadnud. Kelle iganes ema oli käinud Budapestis või isa Varssavis ja koos donaldi ja turbonätsuga need uudised kaasa toonud, jäigi saladuseks. Kuulujutud aga vohasid ning nälg veidra aparaadi vastu aina kasvas.

Need, kes seni olid nautinud oma parimat trumpi suvalises sõpruses, pidid nüüd kahvatuma. Üks ekraan ei lugenud enam midagi. See oli nüüdsest igav fun, sest kusagil oli olemas midagi topelt ägedamat. Vahepeal põlu all olnud suitsupakkujad võeti taas kampa ja mõneks ajaks lõpetati neile peksa tegemine, sest mingil müstilisel kombel teadsid just nemad kõige rohkem jutustada vapustavast kahe ekraaniga Game & Watch elektronmängust.

Topelt ekraan! D-pad! Igas suunas liikumine! Muutuv mängurežiim! Hüppa nagu päris elus! Need olid ühed paljudest maagiliselt mõjuvatest märksõnadest, mis pikalt pikalt kõigi väikeste poiste päevastes unenägudes ringi kajasid. Igaüks tahtis endale kahe ekraaniga Nintendo elektronmängu! Viimne kui mees unistas sellest.

Ja siin see on! Lõpuks kohal! Otse Jaapanist! Game & Watch fucking Collection for Nintendo DS. Mäng, mida ei saa osta ühestki päris maailma poest. Mäng, mille saamiseks pead sa elama UK's või selle sõpruskonnas, Austraalias või USA's. No ja loomulikult Jaapanis. Kuid ka sellest ei piisa, sest ainult Club Nintendo sekti liikmed, kelleks minagi pahaaimamatult sattunud olen, saavad selle õnne osaks. Ka see pole veel kõik, sest osta sa seda mängu ikkagi ei saa.

Nagu Nintendo maailmas tavaks, käib kogu CN arveldus tähtekeste alusel. Tähti 5000 on, palun? Ei ole? GFY! Ja otse loomulikult ei ole ühelgi eestlasest CN liikmel 5000 tähte. Ei saagi olla, sest neid saab üksikute Nintendo mängude karpides leiduvate PIN koodide eest!

Ostsid Zelda mängu USA'st ja tahad Nintendo Europe's oma PIN'i registreerida? GFY! Ostsid mängu, mis polegi Zelda? GFY! Ostsid Zelda Rootsist? GFY!

Iga teadlik CN liige ostab oma mängud alati UK'st. Loodab, et ekspordiks mõeldud 1st party mängud ikka sisaldavad PIN'i ja registreerib oma ausalt teenitud 200 tähte ning jääb ootama ülejäänut 24 koode sisaldavat mängu, mida tõenäoliselt olemaski pole.

Seetõttu ostsingi oma Game & fucking Watch Collection'i otse Jaapanist. See on not so rare collectible, näeb cool välja ja on ühtlasi not so expensive!

Classic Game Boy game collection. Part 1 & 2 - quite randomly ordered

2010-02-09T23:27:00.008+02:00

Siin on minu massiivne Nintendo classic Game Boy kollektsioon. Vabandan juba ette täiesti korrastamata ja sorteerimata järjekorra üle. Paraku läks nii.

Mul oli aega vaid tunni jagu, et kogu see mäsu videosse saada ning enamuse ajast kulutasin ma koos kaasaga mänguümbriste avamisele. Videos on näha küll vaid laud, kuid tegelikult ümbritses seda tohutu mass lahtiseid läbipaistvaid karpe. Kahjuks ei taibanud ma seda pildistada.

Hetkel on mul 405 erinevat halli DMG koodiga Game Boy mängu, mõned mustad DMG'd ja mõned Color versioonid, nagu video teisest osastki näha. Kuna mind huvitab vaid "hall" ajastu, siis olen ma keskendunud vaid sellele ning oman vaid üksikuid Color'i pärleid... ja Tiger Woods'i :)

Video must materjal sai üles võetud juba novembris 2009. Paraku ei suutnud ma viimase hetkeni ära otsustada, mida kogu selle materjaliga peale hakata, sest tegelikult pole ma võtte kvaliteediga eriti rahul. Hämar lambivalgus, peegeldused ning kiirustamisest tulenev udusus ei lisa sellele juhuslikult järjestatud mängulasule just erilist võlu. Samas ma tean, et internetis on inimesi, kes on valmis taolise materjali üksipulgi läbi uurima. Video on valmistatud just neile.

Inimestel on tavaks küsida, kas olen kõik need mängud ka läbi mänginud. Konkreetsemad küsivad, mitut neist üldse mänginud olen. Noh, loomulikult pole ma neid kõiki läbi mänginud. Tegelikult olen neist lõpetanud vaid murdosa ning enamusele mängudest olen suutnud pühendada alla tunni. Põhjus on lihtne ja võib-olla ehk mõnelegi arusaamatu, aga suur osa mängudest on minu kogus just ainult kogumise eesmärgil.

Vanade Game Boy mängude hulgas on üsna palju saasta, mis on ühel või teisel viisil mängimiseks ebameeldiv. Kohati on see ägedalt saast, kohati tüütult. Huvitav on, et mulle lihtsalt meeldib klassikaline Game Boy ajastu (1989 - 1998), seda täiesti tingimusteta. Ka siin on lihtne põhjus. Nimelt Game Boy omanäoline graafika ja helisüntesaator. Ükskõik, kui halva mänguga tegu pole, jääb laimiroheline või mustvalge neljatooniline graafika ning mahe elektrosound endiselt huvitavaks. Huvitav on ka see, kuidas erinevad mängud on suudetud väga lihtsal viisil väga heaks või väga halvaks teha. Kõik see on osa videomängude ajaloost, mis mulle meeletult rõõmu valmistab ;)

Ma olen valmis aktsepteerima kõike selle konkreetse Game Boy ajajärgu pakutavat ja siin on mul pigem positiivseid kogemusi. Päris tihti leiab tõelise pärli täiesti ootamatust kohast, mängude näol, millele internetiavarusest vihjet ei naljalt ei leia. Fantastika!

Kiire pilk sahtlisse - Pokémon Red ja Pokémon Blue (1998)

2010-02-08T00:04:00.001+02:00

Umbes pärast 1995. aastat või umbes nii hakkas Game Boy liin pisut alla käima. Mustvalge teema oli turul võidutsenud juba kuus pikka aastat. Välja oli tulnud meeletult palju häid ja halbu mänge ja ühesõnaga, asi kiskus pisut igavaks. Ja just siis, kõige sobivamal hetkel saabusid Jaapani mängumaailma raputama Pokemonid.

Pokémon Red (1998) ilmus USA fännidele alles kaks aastat pärast Jaapani versiooni. Selleks ajaks oli Game Boy turul võidutsenud juba 9 aastat. Vahepeal olid välja tulnud algse konsooli värviline Play it Loud seeria, väga pisike ja äge Game Boy Pocket, taustavalgusega Game Boy Light ja kohekohe oli ilmumas suurepärane, kuid taaskord ilma taustavalguseta Game Boy Color.

Pokemonide saabumine lõi aga müüginumbrid miljonitesse, viis mängud enimmüüdud RPG'na rekordiraamatusse ja lõi Game Boy taaskord täies hiilguses särama.

Mäng oli tõesti fantastiline. Vahelduseks Breath of Fire ja Final Fantasy seeriatele meeldivalt lapsik ja kerge. Suvalises kohas sai salvestada ning keegi kunagi surma ei saanud. Kaklusest väsinud Pokemonid lihtsalt nõrkesid ja vajasid Pokecenteris natuke tervendamist.

Mängu story oli lihtne, kuid mõnus ja uute pokemonide kogumine ning treenimine tekitas kerge sõltuvuse. Noh, umbes sellise, et polnud probleemi igast päevast mõned paar kolm või isegi neli tundi Pokemonidele ohverdada. Ja kui mõne oma lemmikpokemoni jälle liiga kiirelt üles treenisin, siis läks tüüp üle käte ning keeldus kuuletumast seni, kuni jälle mängus edasi liikusin ja järjekordse Gym leader'i ära võitsin. Puhas kasvatamise ja hoolitsemise rõõm.

Kuna mul ümberkaudu ühtki sõpra ega tuttavat polnud, kellega leitud pokemone vahetada, siis jäi mäng pooleli sealt, kus lugu unustusehõlma vajunud olematu puändiga lõpes.

Pokémon Blue (1998) avaldati punase versiooniga samal ajal. Sinist ma ise küll kerge overdoze tõttu mängida pole suutnud, kuid põhiosas pidi mäng ja lugu samad olema. Punase ja sinise kooseksisteerimise sügavam mõte oli pokemonide vahetamine. Selleks, et kummagis mängus kõik 150 pokemoni Pokedexi koguda, tuli osad neist lihtsalt teisest mängust üle võtta. Ja Mew saamine pidi üldse omaette ooper olema.

Kiire pilk sahtlisse - Arcade Classic 3 - Galaga/Galaxian (1995)

2010-02-03T00:54:00.008+02:00

Arcade Classic 3 - Galaga/Galaxian (1995) on kolmas osa arkaadiklassika seeriast, mis paneb ühte karpi kokku kaks tuntud mängu, Galaga ja Galaxian'i. Mõlemad on laitmatud shooterid, mis säilitavad oma võlu igavesti ning on väärt lõpmata arvu re-release. Täpselt nii arvati aastal 1995 ja nõnda võib julgelt väita ka tänasel päeval.

Mängud erinevad üksteisest õige pisut. Galaxian on vanem (1979), Galaga pisut uuem (1981). Olles oma eelkäijale, Space Invaders, väga sarnased, eriti Galaxian, on need siiski täiesti erinevad mängud. Taevast ründavate tulnukate teema on üldiselt sama. Rivistatud on nad kah sarnasel viisil, võrdse külg- ja pikivahega. Küll aga on kurjade marslaste liikumises rohkem segadust, kurikavalat tulnukastrateegiat ning veelgi enam närvilisust, mis lõppkokkuvõtteks teebki mängud mõnusamaks.

Galaxian'i ei oska ma teiste portidega võrrelda, kuid Galaga tundub NES'i versiooni kõrval, mis mulle väga meeldib, tunduvalt parem. See on kiirema iseloomuga ja raskem. Tulnukad on pandud intensiivsemalt ründama ning palju ohtramalt tulistama, samas saab mängija ikka vaid kahe lasu kaupa vastu kõmmutada. Selline tavaliselt ebameeldiv trikk mängu raskusastme tõstmiseks sobib siia aga suurepäraselt, sest laeva juhitavus vastab täielikult esitatud väljakutsele.

Tegu on taaskord väga õnnestunud Game Boy mänguga, mis suudab vana ja head kõige paremas valguses näidata.

Kiire pilk sahtlisse - The Adventures of Rocky and Bullwinkle and Friends (1992)

2010-02-01T23:02:00.009+02:00

Rocky and Bullwinkle and Friends, The Adventures of (1992)

On inimesi, kes peavad Bubsy 2 Game Boy versiooni kohutavaks, aeglaseks ja koleda graafikaga halvaks SNES'i pordiks. Kuid samas nad ei tea, et on olemas tapvalt aeglane ja mõnusa graafikaga The Adventures of Rocky and Bullwinkle and Friends, millest on loodud tunduvalt parem SNES'i versioon.

Sellel 60'ndate cartoonisarja järgi tehtud mängul on muidu väga äge intro, üks silmapaistvamaid Game Boy peal. Aga kurb lugu on, et mängu ennast ei saa kuidagi normaalseks pidada. Rocky and Bullwinkle on väga osavalt ära rikutud. Ükskõik, kuidas ka ei üritaks, see on lihtsalt piinav. Isegi gameplay videote vaatamine on veidi väsitav.

Peamine probleem on, et kogu sinu energia kulub uimaste ja ebastabiilsete hüpete peale. Hüppetabavust on küll pisut parandatud sellega, et sulle andestatakse paar-kolm-viis pikslit puudujäävas kõrguses, kuid kogu ülejäänud osas teeb mäng kuhjaga tagasi.

Tahad kaitsta ennast koera eest? Ei saa, sest su sarved on liiga kõrgel ja sa liiga paindud vähe. Tahad põgeneda koera eest? Ei saa, sest sa hüppad liiga aeglaselt. Tahad põigelda koera eest? Kah ei saa, sest sa langed liiga aeglaselt. Võib-olla oli see vastupidi, ma täpselt ei mäleta. Igatahes vaevab mängijat lisaks tavapärasele aeglusele veel kobaduse aeglus. Kui sa piisavalt hoolikalt ei hüppa, siis hõljud lihtsalt veidi aega totralt õhus, mis on piisav, et seesama koer sind uue ringiga hammustama saaks tulla.

Kogu mäng on nagu üks suur Kuu peal käik, mis on pisut irooniline, sest mängu üks raskemaid tasemeid toimubki Kuul.

A quick look at my Game Boy collection

2010-01-31T00:46:00.014+02:00

Väike klipp classic Game Boy kollektsioonivideo ettevalmistamisest. Video kajastab umbes 45 minutist toimingut, millest suurem aur läks mängude ümbriste avamiseks.

Game Boy mängude ümbristest välja võtmine pole eriti lihtne töö. Üldse, väga vähesed inimesed on võimelised esimese korraga sellist karpi avama. Kuigi avamiseks mõeldud nupule on selgelt PUSH kirjutatud, ei tule keegi selle peale, et kasulikku soovitust täita.

Ümbristeks kasutatavad läbipaistvad karbid, mis kunagiste Game Boy mängudega kaasas olid, on kollektsiooni säilitamisel hädavajalikud. Parim viis mängude kaitsmiseks. Need on tugevad, kaitsevad kriimustuste ja põrutuste eest ning peaaegu niiskuskindlad. Karpides olevaid mänge võib täiesti vabalt moosiste sõrmedega näperdada ja mitte midagi ei juhtu.

Mis kõige ägedam, karbid paistavad üsna korralikult läbi, nii, et mängude sildid on vaatajale kenasti näha. Lisaks läbipaistvale sildiaknale on karbi ülaosas veel üks mõnus ümar aken Nintendo Game Boy TM kirja jaoks. See on väga kasulik ja kena, nagu näha Dexterity postituse juures olevalt fotolt.

Huvitav on, et ümbristel puudub eraldi tootekood. On olemas küll ilusti pressitud Nintendo logo ja Made in Japan, kuid tootekoodi pole. Maailmas on üsna suure tõenäosusega sadu, kui mitte tuhandeid inimesi, kes nende 20 aasta jooksul on soovinud endale tellida mõned eraldi Game Boy classic dust case'd, sest koos ümbristega müüakse Game Boy mänge järelturul väga harva.

Game Boy mängude ümbrised on lisaks eespool kirjeldatule ka väga stiilsed. Nii stiilsed, kui üks pisut pehmest värvitust plastikust asi üldse olla saab. Pealtnäha võib karp meenutada tänapäevaseid mälukaartide ümbriseid, kuid tegelikult on need kaks asja täiesti erinevad. Üks on tõesti odav plastikust käkk ja teine disaini šedööver.

Kes vähegi lähemalt vaatab, saab aru, et Game Boy ümbrise loomiseks on kõvasti vaeva nähtud. Isegi täiesti suvalise nurga alt vaadates võib venduda, et tegu on peensusteni väljapeetud disainiga, milles iga joon, nurk, ümarus, font ja tekstuur omavad kandvat rolli selles täiuslikus terviklikkuses.

Kiire pilk sahtlisse - Casino Funpak (1995)

2010-01-28T22:07:00.004+02:00

Casino Funpak (1995) - Nintendo Game Boy

Panin ühekäelises John'is panuse 10k daala peale, mis oli kogu minu selle õhtu raha ja võitsin! 25 000 dollarit! Uskumatu! Esimese korraga! 5 sekundit pärast mängu sisselülitamist! Minu esimene tõeline kasiinoskäik Casino Funpak'iga.

Peagi kaotasin kõik. Korduvalt. Edaspidi ei võitnud ma enam kunagi. Isegi pärast sisse-välja lülitamisi. Ka Game Boy patareide vahetamine ei aidanud. Mitte miski. Ma olin busted, busted ja busted. Omadega täiesti põrmus.

Casino Funpak'is pole vahet, kas sa hävid pokkeris, videoautomaadi taga või ruletis. Mäng on läbi ja kõik. Tegelikult pole üldse vahet, kas hävid või mitte, sest see mäng on halastamatu ja julm. Mõeldud ainult tõelistele meestele. Casino Funpak'i mängulaudade juurest juba naljalt tsikke ei leia. Õigupoolest pole mängus ühtegi tsikki. On vaid üks veider ruletimees ning üks maskuliinne käsi. Seegi sinu enda oma.

Casino Funpak on siiski üks üsna mõnus õnnemäng, kuid tsikke siit ära leida looda. Isegi, kui võidad, ka siis mitte. Kui ootad, et sulle ilmuks kuivade võidunumbrite asemel üks kena 4-tooni rohekas rastris fotorealistlik kaunitar, siis vali mõni teine mäng.

Vabandust heli pärast. See oli ainus saadaolev video

Kiire pilk sahtlisse - Prophecy: The Viking Child (1992)

2010-01-26T23:25:00.006+02:00

Prophecy: The Viking Child (1992).

Kui sa oled kadakapuust voolitud võinoaga väike viikingipoiss, siis pole sul erilist mõtet igasugu kolle torkima minna. Palju mõistlikum on passida võimalust ja neist lihtsalt üle hüpata. Nii just Prophecy mängus ongi. Lisaks on selles veel harjumuspärane tulista-hüppa nupukombinatsioon vastupidiseks keeratud. Nii, et nüri puulabidaga torkamine on igal juhul eriliselt kohmakas.

Mängu graafika on muidu väga nunnu. "Üks parimaid", nagu ütles kunagi üks mängugraafikale tähelepanu pööramist eriliselt põlgav mees.

Graafikast veelgi mõnusam on muusika. See koosneb hästi väljapeetud ja väga pikkadest lugudest, mis tegelikult üldse ei arvesta sellega, et mängudes peab helitaust korduma. Loo alguse ja lõpu vaheline pikk paus ei häiri, kuid kindlasti torkab kohatult kõrva, sest midagi sellist pole ma seni kohanud.

Mängu kaanepilt ja nimi väärib aga eriliselt norimist. Tegelikult on mõlemad väga ägedad, kuid kannavad endas üht suurt viga. Nimelt ei ole mu ajus seni tekkinud jäävat seost kaanepildi ja mängu enda vahel ning alati leian ma Prophecy mängukasseti just teiste puslemängude juurest, kuhu see tõenäoliselt üsna varsti kogemata kombel tagasi satub.

Tõesti, lugege nüüd pildilt mängu nimi ja vaadake pilti. Nimena loete välja vaid PROPHECY, sest viking child on liiga väikeses kirjas. Prophecy on aga tüüpiline puslemängu nimi. Pole paremat nime mängule, milles tuleb arusaamatus ruunikirjas klotse segasel viisil aja peale kokku sobitada. Ja see tulemöllus draakonitega kuuli pilt on parim viis, kuidas kogu seda puslemärulist tulenevat pinget ja frustratsiooni illustreerida.

Väga tore mäng, kui viikingilaps nii küürus ja lühikeste kätega poleks. Pisut teravam mõõk oleks samuti mängunaudingu pakkumisel abiks.

Prophecy: The Viking Child - Nintendo Game Boy

Kiire pilk sahtlisse - Raging Fighter (1993)

2010-01-24T01:02:00.023+02:00

Raging Fighter (1993) by Konami. Ma pole ennast kunagi võitlusmängudes päris kodus tundnud. Kombosid selgeks õppida pole viitsinud, fatality't pole teinud ning ühtki Fireballi pole kah seni visanud, aega on, küll jõuab. Seetõttu lähtun võitlusmängude iseloomustamisel kõhutundest.

Käesolev Konami Raging Fighter on selline, ei liha ega kala. Kindlasti pole mäng liiga lihtne, samas, liiga raske kah pole. Kaanepildilgi näha olevad ülivihased tegelased on üsna selgelt eristatavad ning oskavad, erinevalt minust, teha igasugu trikke.

Üllataval kombel tundub selles mängus kõigi võitluste salarelvaks olevat rusika- või jalalöök põlvelt... Ja ebatavalisel kombel on metsikult tüütu hoopis hüppamine. D-pad UP lennutab tegelase poole keha kõrgusele vastase pea kohale, kuid on samas täiesti kasutu. Mingit ägedat kannaga pähe äsamist sellise lennuka hüppe pealt teha ei saa ning enamasti maandud üsna lollakalt rusikalöögi otsas.

Üldse näib, et vastane on väga kiire ja osav lööja, kuid minu enda löök koosneb kahest aeglasest kaadrist. Otsest viidet ei ole, kuid löögid ise on umbes sama piinavalt venivad, nagu Last Action Hero Game Boy versioonis, kuigi päris mitte nii aeglased.

Muusika on väga OK. Taustad ja sprited talutavad. Mis teeb aga mängu omapäraseks ja esiletoomist väärivaks, on Story mode. Esialgu ei saanud ma aru, milles siis story seisneb, sest jutuajamised olid lühikesed ning piirdusid tüüpilise ähvardusdialoogiga See VS Too. Mõne aja pärast aga mõistsin, et lugu on siis järgmine. Sa saad kaks korda kaotada ja kolmandal korral saab mäng läbi. Võites võtad kaasa oma pooliku eluriba ning kaotades saad võitlemiseks uue tegelase.

Palju neid tegelasi seal kokku ei ole, kuskil 7-8. Kahjuks kuigi huvitavad nad välja ei näe. Game Boy ekraanil on nad umbes samasugused väljavenitatud androdid nagu kaanepildilgi. Pildil, mis iseenesest on üks väga kena võitlusmängu joonistus ja peaks rippuma iga 12 aastase Game Boy fänni magamistoa seinal.

Kiire pilk sahtlisse - Heiankyo Alien (1990)

2010-01-18T21:08:00.007+02:00

Heiankyo Alien (1990) on pisut ebatavaline tulnukamäng. Hea asi on see, et need alien'id ei oska veel tulistada, sest on kauge minevik. Paraku oskad sinagi vaid kätega auku kaevata ja seda kinni lükata.

Erinevalt Space Invaders'ist töllerdavad selle mängu alienid mööda tänavaid ringi ning sina, Heian'i ajastu politseinik, pead neile ükshaaval lõkse kaevama ning auku püütud alien'ile kiirelt mulla peale tõmbama. Kui julm. Samas, kui pikalt molutada, saavad need tegelased teiste abil taas august välja ning jätkavad ringiluusimist. Pikemalt oodates ilmub tulnukaid juurdegi.

Mäng koosneb uuest ja vanast osast. Uus versioon on ettemääratud tasemetega ning erinevad tasemed nõuavad erinevat strateegiat. Kellel 12st väheks jääb, saab vanal kandilisel arcade versioonil ringi seigelda. See on lõputu ning eri kaardid koosnevd juhulikult paigutatud plokkidest. Paraku on vanas mängus liikumine väga ebamugav ja aeglane. Tegelikult küll nii, nagu peab, kuid pisut liiga 1979. Ei mingit pehmust. Suuna vahetamisel on tunne, nagu oleks Game Boy D-pad äkitselt moosiseks saanud.

Heiankyo Alien'i kaanepilt on kahtlemata väga omapärane. Mitte eriti ilus ja usaldusväärne, kuid väga huviäratav. Pildil on kujutatud auku vajunud tavalist alien'i, mitte super-alien'i.

Uus versioon:

Vana versioon:

Kiire pilk sahtlisse - Snoopy's Magic Show (1991)

2010-01-17T22:44:00.005+02:00

Snoopy's Magic Show (1991) on väga mõnus puslemäng, mille kohta leiab videoülevaate siitsamast. Tasemeid on mängus niiet tapab ning iga järgmine väljavõidetud saavutus tagatakse mängijale parooliga. Suurepärane mäng, hoolimata mõnedest veidrustest. Mäng on pingeline, pallide eest põiklemise käigus tuleb päästa kõik Woodstock'id, kuid kaanepildil trallib Snoopy mustkunstniku kostüümis diskopõrandal ning trallitab võlukepiga Woodstock'i, keda vaid üks ja ainus olema peakski. Midagi on kuskil väga sassi läinud. Mängu tegevus toimub küll kurja võluri lossis, aga Magic Show'ga pole ei story'il ega gameplay'l midagi pistmist. Lisaks erinevad omavahel ka mängu label'i ja Start screen'i nimed ;)

Kiire pilk sahtlisse - Soccer (1994)

2010-01-16T01:29:00.007+02:00

Soccer (1994). On lihtne ennast tükkhaaval ilma peale laiali jagada. Lihtsalt oled, teed sihitult, mis ette satub ja mängid sportmänge, millest sa pooli asjugi ei jaga ning ühel hetkel oledki jagatud. Midagi pole saavutatud ning aeg on täis.

Enda arvates ma tean, kuidas võiks jalgpalli mängida, kuid mängudes jääb sellest väheks. Nagu platsilgi. Tundub, et kehalise kasvatuse õpetajad pole mulle asjata sisendanud, "sport pole sinule", sest seni on viimne kui spordimäng mulle kaugeks müsteeriumiks jäänud. Päris elus palli taga ajades tabab mind iga kord ühel hetkel mõttetuse äng ning täpselt sama juhtub erinevates palli-video-mängudes. Tahaks olla superkangelane, kes on tugevam ja kiirem kui tema arvutud vastased. Paraku ei, oled üks paljudest ning pead jagama oma näotut identiteeti näotute kaasmängijate vahel.

Soccer tundub OK, kui välja arvata, et OK nupu asukoht on selles mängus tavatult vastupidiseks keeratud. Meeldiks mulle Euroopa jalgpall hullupööra, oleks Soccer eriti OK. Saab vastasele jalgadesse joosta, palliga ringi triblada ning täie rauaga üle väljaku kütta. Korra sain isegi napilt väravaposti, ülejäänud löögid püüdis vastaste väravavaht kinni. Ainsaks lohutuseks on, et ka teisel meeskonnal ei läinud kuigi hästi ning seis oli voolu katkestamise hetkel 0:0.

Sportmängud sucks, kuid ma üritan nende olemasoluga tasapisi harjuda, sest neid on palju. Järelikult peavad need kellelegi tõsiselt meeldima. Tõsiasi on, et siiasamassegi ilmub tulevikus erinevate spordimängude kaanepilte veel õõvastavas koguses.

Käesoleva mängu pilt on üsna äge. Mõnusalt detailne. Eriti ägedad on need valgete pompomidega USA trikolooris trikoodes näotud pinocchio-tsikid. Paraku jääb igavesti selgusetuks, kas palli löödi purustatud plakati ees või taga.

Antud Soccer on siiski väga OK, sest nii arvavad just need, kes neist mängudest täielikku mõnu tunnevad:

Kiire pilk sahtlisse - Dr. Mario (1990)

2010-01-14T23:47:00.009+02:00

Dr. Mario (1990). Kes ei teaks Dr. Mario't. Lihtne, fantastiline ja väga kergesti sõltuvust tekitav. Samas mäng, milles mängija võib oma parima tulemuse ühe hetkega totaalselt untsu keerata. Dr. Mario nägi suurepärane välja NES'il ning paistab peaaegu sama täiuslik Game Boy 4-toonilisel ekraanil. Esimesel, rohelise ekraaniga Game Boy'l kisub kiirema märuli puhul küll pildi üsna uduseks, kuid õiget Dr. Mario fänni see ei häiri. Batsillid on vaja neutraliseerida ning ainus viis selleks on iga batsilli puudutamine kolme osa samavärvi ... penitsiliinikapsliga. Jah, nii see käib. Tuntud tõde paljudest puslemängudest - kolm ja enam ühesugust värvi annihileerivad üksteist. Näed siis, miks foorides on just roheline, kollane ja punane tuli, mitte kolm punast.

Natuke omaaegset vaimsust:

Dexterity (1990)

2009-11-30T23:27:00.019+02:00

Dexterity (1990), tõlkes Käteosavus, on pealnäha korralik puslemärul, mis kaanepildi järgi mõeldud keskmisele ja nooremale koolieeale. Tegelikult on tegu väga vastuolulise ja frustreeriva mänguga, mis mingist hetkest alates sööb närvid ja viib mõistuse. Alguses on kõik aga vaikne ja rahulik. Mängu taustalugu kaasasolevas raamatus jutustab pisut imalalt:

"Dexter Doolittle'l on hämmastav kujutlusvõime! Ta oskab ennast unistada kuhu iganes soovib - sealhulgas oma paljudesse maagilistesse mõistatuste-tubadesse."

...

"Juhata Dexter'it tema rõõmsal teel, kui ta hüppab plaadilt plaadile, neid ümber pöörates ja samal ajal põigeldes, blokeerides ning püüdes lummavaid erineva kuju ja suurusega tegelasi. Mõnesid tema maagilistest puslesõpradest saab muuta imelisteks puuviljadeks."

...

"Leia liivakell, haamer ja maagiline süda, et saada lisapunkte ja veel rohkem kujuteldavaid ruume. Samas, hoidu hirmuäratava pealuu eest, mis võib peatada Dexter'i juba varakult, enne, kui ta leiab imemaitsva jäätise väärtusega 5000 punkti!

... õõ...

"Sa ei leia ühestki teisest Game Boy mängust rohkem lusti ja fantastilist juhuslikkust, kui nendest 30 nobenäpulistest, kiiretest Dexter'i kahtlase kujutlusvõime seeriatest"

... valus...

"Nõnda siis, leia maagiline võti ja ava uks nii Dexter'i kui ka sinu enda imelisse kujutlusvõimesse!"

Kõige tobedam ja vastuolulisem eellugu, mida mida ühele lihtsale mängule kirjutada annab. Tavaliselt pole kuigi oluline, mida mängutegijad puslemängude juures jutustada üritavad ning keegi ei pööra neile erilist tähelepanu. Siinkohal on SNK saanud maha tähelepanuväärse totrusepärliga, mis ei kirjelda mängu sisu ning tekitab kõvasti arusaamatusi neile, kes mängu kunagi mänginud on. Milleks kogu seda teksti vaja oli, jääb selgusetuks, aga kindel, et vähemalt kolm vanaema langes selle imekauni jutu ohvriks ja ostis lapselapsele mängu, mille too kolmandal päeval oma mänguhaamriga lapikuks lõi.

Dexterity on olemuselt väga lihtne ja tore mäng, meenutades õige pisut kuulsat PacMan'i. Mängu peategelane Dexter jagab 7x8 ruudulist platsi kamba vahvate peletistega, kes sõbraliku näoga ringi chillivad ja musti ruute valgeks pööravad. Sinu eesmärk on aga kõik põranda valged ruudud mustaks keerata enne, kui aeg otsa saab. Idee on mõnus ja fun.

Kokku on mängus 30 erinevat taset, kuid frustratsioon algab aga juba kuskil viienda juurest. Mängu ise on hästi ehitatud, loogiline ja arusaadav. Paraku on selle üks ja ainus probleem ülepingutatud raskustase. Mängija vastu on pandud töötama liiga palju vastutegureid - aeg, surmavad elukad ja needsamad siga keeravad elukad.

Aeg on halastamatu. Taseme läbimiseks on aega 2,5 minutit. Liivakella abil saab võita 10 sekundit, aga pigem ei maksa sellega arvestada, sest liivakellasid lihtsalt ei leidu.

Lisaks ajale töötavad sinu vastu sinu enda "vahvad puslesõbrad". Tavaliselt on neid platsil 3 või 4. Nad liiguvad umbes sama kiirusega, nagu sina ning tegelevad üliaktiivselt plaatide ümberpööramisega. Tavaliselt just mängijale kahjulikus suunas. Tulistada neid ei saa ning katsuda ei maksa, saab surma. Efektiivseid võimalusi nende takistamiseks õnneks on. Kui pöörata mustaks üks valgetest plaatidest, mis on samal joonel teise musta plaadiga, tekib doominoefekt ning ettejääv puslesõber on mõneks sekundiks liikumatu. Lisaks saab neid platsil olevate kastidega üle ääre lükata, aga lõppkokkuvõttes vahet ei ole. Vabaned sa neist ikkagi vaid tavaliselt ükshaaval ning loetud sekunditeks.

Kui PacMan'is annab pärast Power Pellet'i söömist Pac-dot'ide hulgas kõva puhastustöö teha, siis Dexterity's jõuad sama ajaga mõned üksikud plaadid õigeks keerata. Kui PacMan'is kehtib reegel, "mis söödud, see söödud," siis Dexterity's hakkavad sinu sõpradest tõpranäod kohe pärast ülesärkamist uuesti platsi pahupidi pöörama ning on endiselt surmavad.

Kõik sissejuhtatuses mainitud ägedad lisad, nagu marjadeks muutmine ja haamer, ilmuvad mingitel väga haruldastel hetkedel ning annavad võimaluse peletistest vabaneda vaid sekunditeks. Sinul on aga vaja paari minuti jooksul üle käia terve laud ligi 50 ruuduga. Peletisi on tavaliselt 3-4, sina oled üksi ja sama aeglane kui nemad. Nemad on surmavad, sina saad neid hea positsiooni korral ainult hetkeks uimastada.

Mingist toredast unenäost ja imelisest fantaasiamaailmast on asi kaugel. Tegu on robustse ellujäämismäruliga. Olukord on veidi klaustrofoobiline, kontrolli alt väljas ning kunagi sa ei tea, mis toimub järgmiseks. Erilistele masohhistidele on olemas veel Multi Mode, kus mängija peab mõne minuti jooksul ära puhastama keskmise ja kõik sellega külgnevad ruumid.

Mäng on välimuselt sarnane Snooy Magic Show'le, kuid Snoopy vastasteks olid ruumis ringi põrkavad pallid ning Snoopy eesmärgiks oli ära korjata neli tema sõpra. Dexterity's pead sa aga üle käima kõik põrandal olevad plaadid, vältima nelja eri kiirusel ringitöllerdavat tegelast ning veel omakorda üle käima nende poolt rikutud plaadid.

Kohmaka GameGenie koodide abil saab ennast muuta surematuks. Kas see aitab? Veidi, mäng muutub tõesti lõbusamaks. Sinu puslesõpradest saavadki nüüd lihtsalt ulakad ringi laamendavad seltsilised, kelle järel siis sina üritad koristada.

Nii mõnegi taseme läbimisel võiks täiesti süümevabalt loobuda ka ajalimiidist. Eriti tüütud on väikesed saarestikud, mille igal saarel töllerdab ringi üks peletistest. Tavaliselt on viimase saare puhastamise ajaks esimeste tegelased toibunud ja tegelevad juba rõõmsalt plaatide ümber pööramisega.

Niisiis, meie Dexter rändab väga ohtlikel radadel, lävib väga imelike sõpradega ja uneleb tõesti kahtlastes kujutelmades. Põhimõtteliselt pole väga vahet, mida ta mõtleb või endale ette kujutab. Veidi kurb on hoopis see, et väga hea kontseptsiooni ja mõnusa graafikaga mäng on suudetud igaks petteks liiga keeruliseks ajada. Mis kõige tobedam, Dexterity ei kasuta isegi tasemeparoole.

Dexterity oleks väga äge mäng, kui mängijale põnevusest kikivarvul olles munadesse ei virutataks. Umbes selline tunne tekib, kui järjekordselt on mänguplats kohe-kohe puhtaks saamas ning platsi servas olev uimastatud "sõber" ennast jälle liigutab ning eelviimase plaadi viimasel sekundil tagasi keerab.

No ja see viis kilo punkte väärt imemaitsev jäätis, mida sissejuhatuses mainitakse, on lihtsalt bonustasemel pimesi leitav... jäätis.

Pokemon - Oksemon

2009-11-22T00:16:00.019+02:00

Nii, postitasin Puldimurjasse just oma viimase pokemonipildi. Tegelikult on mul neid veel üks varuks, aga see pole enam päris see pokemon. See oleks Pokemon Trading Card game, mis on mustal kassetil ning jääb kergelt minu huvialast välja. Mis muidugi ei tähenda, et see poleks järjekordne kohutav pokemonimäng.

Pokemoniteema on muideks midagi väga läilat. Arusaamatu, miks, aga nii see on. Umbes, nagu pistad kinni kaks liitrit oma kõige kõige lemmikumat lemmikjäätist ja siis avastad, et külmkapis on veel viis erinevat pakki veel miljon kordi lemmikumaid jäätiseid, mille realiseerimistähtaeg saab kohe-kohe otsa.

Pokemon Red oli äge, vastupandamatu ja puha, aga ülejäänud neist lihtsalt ei tõmba. Ja just sellel samal põhjusel, et ei ole võimalik, et on olemas midagi veel lemmikumat kui sinu lemmik-lemmik. Samm ülilemmikust edasi on juba midagi väga okseleajavat.

Võib-olla nii mõnigi meist tahaks Väikese Illimari kombel oma õnnelikku lapsepõlve uuesti elada, minna tagasi lasteaeda ja elada läbi algkooli rõõmud ja muretu lapsepõlve, aga mina ei taha. Ma tean, et tolle süütu lapsepõlveajaga kaasnesid väga nõmedad piirangud, mis tänases seisus absoluutselt aktsepteeritavad poleks. Ja just täpselt sellise tunde tekitab minus järjekordse pokemonimängu alustamine.

Käi kuradile professor Oak! Vaata ise, mis kell on! Ja jäta mu nimi lõpuks meelde!

Ei saa olemas olla parimast parimat, sest see muudaks parima juba millekski teisejärguiliseks. Parim poleks siis enam parim, vaid hea või pigem isegi "uhh, kuidas see sai mulle üldse meeldida". Paljude videomängude esiisade puhul nii ongi. Nad on parimad omas ajas. Tänapäeval omavad väärtust just tänu sellele, et kunagi olid need õigel ajal õiges kohas.

Pong oli õigel ajal õiges kohas. Space Invaders oli õigel ajal õiges kohas, Super Mario Bros. oli õigel ajal õiges kohas ning esimesed Legend of Zelda ja Final Fantasy olid õigel ajal õiges kohas. Ja kõik, mis edaspidi tuli, oli nende õigel ajal õiges kohas olnud mängude edasiarendused, loomulikult omas ajas omal kohal. Kõiki neid vanavanaisasid on väga lahe mängida, sest me teame, et see on tükike ajalugu. Võimalus elada läbi ja kogeda midagi, mis vaimustas kümme-viisteist, kakskümmend ja kolmkümmend aastat tagasi. Ja samas rõõmu tunda, et see kõik on jäänud minevikku.

Pokemonimängude seerias ilmus mänge aga pea sama tihedalt nagu 80ndatel lamedaid kuulsaid hevirokkbände. Esimene oli hea, teine oli juba esimese koopia, aga siiski hea, kuid kolmas oli juba liiast.

Vaevalt, et keegi kujutaks ennast ette mängimas lõputuid esimese Super Mario Bros. tasemeid. Ilmus esimene. See oli väga omalaadne ja puha. Ilmus teine, Lost Levels, mida väljaspool Jaapanit müükigi ei lastud, sest see olla liiga raske. Ja siis ilmus kolmas, mis oli juba midagi täiesti uut. Täpselt sama võib täheldada kõigi teiste tuntud elujõuliste nimede juures. Iga järgmine mäng erines kuidagi eelkäijast. Oli see siis parem või halvem, aga ikkagi erines.

Täielik erand on pokemonide seeria. Iga järgmine pokemoni mäng pole isegi eelmise edasiarendus, vaid täpselt see sama mäng. Sama graafika, sama tekst, sama kaart ja sama lugu. Võib-olla mitte päris ülitäpselt sama, aga midagi taolist. Umbes nagu, kui sulle antakse võimalus alustada oma elu, mitte Vändra metsast, vaid näiteks hoopis Võrumaa laantest. Ja üldse, mis seal vahet on? Minu virtuaalses toas on ikka üks ja see sama telekas, mille küljes on sama SNES või isegi kui see on GameCube, siis mu mänguema ütleb ikkagi, et ma olen juba suur poiss ja peaksin külastama professor Oak'i, kes minult just paar minutit tagasi nime ja kella küsis. Uhh, ja see sama rivaalitsev Oak'i nõbu või kesiganes. Tüüp probleemidega, kes esimesest hetkest peab sind enda rivaaliks. Ma ei hooli, ma juba tean, et oluline pole rivaalitsemine vaid koostöö ja pokemonide tasakaalustatud arendamine jne. Kasva üles, õpi eelmistest kordadest!

Ma olen juba kasvatanud üles suurepärase Rattata ning evolvinud oma supernunnu Squirtle pisut koledamaks Wartortle'ks ja sealt edasi väga sõjakaks Blastoise'ks. Mitu korda veel? Miks ma alati pean alustama samast kohast?

Kui Super Mario mängude puhul teeb Bowser'i haiglane kiindumus Printsess Peach'i nalja, siis iga järgmise pokemoni puhul ajab professor Oak'i tervitus pigem masendusse.

Groundhog Day sümboliseeris ümbritseva korduvust, mida teevad ka pokemoni mängud, aga ka siin on väike vahe. Nimelt filmis arenes peategelane ise, hoolimata sellest, et ümbritsev päev aina kordus ja kordus. Pokemon'i seerias aga elad sa ühes ja samas päevas või kuus, kui täpsem olla ning sinu oskused ja saavutused elavad selles samas hetkes. Kuid, mis kõige hullem, sinu vaim ja teadvus arenevad vahepeal edasi ning ei saa aru, miks ometi, pead sa seda kõike nullist alustama. Piltlikult öeldes, õppima käima, olles samal ajal täiskasvanu kehas.

Pokemon'ide idee oli suurepärane. See päästis oma uudse ideega 1998. aastaks küllastunud Game Boy ning viis selle veelgi kõrgemale tasemele. Fantastiline. Olgem siis rõõmsad selle üle. Ka minul oli esimest korda suur rõõm Professor Oak'iga kohtuda.

Best of The Best - Championship Karate

2009-11-15T17:22:00.021+02:00

Best of The Best - Championship Karate (1992) on omamoodi huvitav karate simulaator Nintendo Game Boy'l. Selles on treeningusüsteem enda üleslöömiseks ja korralik vastaste nimekiri, kes on millegipärast kõik ühe näoga. Nimetu peategelane meenutab aga kangesti noort Charlie Sheen'i.

Kindlasti ei ole Best of The Best tavaline kaklusmäng, sest kaklemiseks on kõik liigutused liialt aeglased ning lööke sooritades tekib kergelt kissellis võitlemise tunne. Mängu raamatus rõhutati, et karates pole tähtis mitte suvaline lahmimine, vaid hoolikalt planeeritud kombinatsioonid.

Kombinatsioonid, my ass, kaanepilt ei räägi siin mingisugusest karatest, vaid lubab meile toorest, kiiret ja halastamatut Kick Box'i. Ja kikpoks on kikpoks, hoolimata selle karatejuurtest. Karate-matšil saaks see vasakpoolne siniste pükstega vend võistluskeelu kiiremini kui tema vastase näos olev jalg maad puudutada jõuab.

Mängus igatahes sellist kannaga näkkutõmbamist ei ole. Tähelepanelikult vaadates võib aimata, et ehk tõesti kannavad võitlejad kindaid ning rusikalöögid on peakontaktiga, kuid mingit agressiivset Kick Box actionit mängust igatahes ei leia. Pigem midagi sellist:

Tundub, et Karate-DO vankri ette rakendati veri ja vägivald kaanepildil. Pärast Van Damme Bloodsport'i (1988) muutus Kumite mõiste läänes täielikult. Põrandalihvimisest ja planguvärvimisest sai küllalt ning totter wax on, wax off ei viinud kuhugi. Kõik väikesed poisid läksid karate-trenni nüüd vaid selleks, et nõmedatel suurtel poistel kiiresti ja korralikult hambad sisse lüüa.

Ma pole seda mängu vahepeal 15 aastat mänginud, kuid juba tookord tundus, et aegluse taga pole mitte rahulik karaterütm, vaid puhas fotorealism, mida Game Boy lihtsalt eriti vedada ei jaksa. Jah, fotorealism Game Boy'l ei lõpe kunagi hästi, kuid on mänge, millel on läinud tunduvalt halvemini. Mortal Kombat, äkki meenub kellelegi?

Fotorealismiga jäädi siiski enam-vähem mõistlikkuse piiresse. Palju sa ikka nelja halltooniga ära teed, eks. Realism kui selline avaldub pigem mängijate liikumises ning see on üsna hästi õnnestunud.

Esile toomata ei saa jätta ka kaanepilti. Hoolimata eksitavast sõnumist on kaanepilt fantastiline tribüüt Atari 2600 aegadesse. Kindlasti parim Game Boy kaklusmängude piltidest, kuid miks ka mitte üks parimaid Game Boy kaanepilte üldse. On lihtsalt hämmastav, kui hästi see pilt sobib 3x3 cm sildile ning täpselt sama moodi võiks see sobida ka elusuurusele plakatile. Kaanel kujutatud kikpoksijad tunduvad elusana ning kohe-kohe prantsatab punaste pükstega võitleja teadvusetult pikali, et oma verised hambad mööda matti laiali poetada.

Erinevalt Mortal Kombat'ist oli Best of The Best tollastes tingimustes täiesti mängitav ja iseigi kergelt põnev, kuigi kaanepildil lubatud verd või oranže ja punaseid täpikesi me mängus ei näe. Põnevuse tekitas hoopis mängu areng. Ühel hetkel vahetusid spordiareen ja elupunkte näitavad "värvilised" prožektorid karmi looduse, elevandivõhkade ja tõrvikutega ning keegi kutsus mind väga karmil toonil välja võitlema. Loomulikult esitati kutse tekstina. Sealt pärineb minu esimene teadmine, mida tähendab verdtarretav sõna DARE.

Game Boy Camera

2009-11-08T01:22:00.020+02:00

1998. aastal enne Game Boy Color konsooli välja lastud kaamera ei ole odav fotoaparaat, vaid midagi enamat. Erinevatest ülevaadetest ja kommentaaridest võib jääda mulje, et tegu mänguasjaga, mis pakub hullumeelset rõõmu pildistada vanemaid, koera ja maja tervelt 20 minutiks. Võib-olla see ongi nii, kui oled pinnapealne täiskasvanu, kuid vaatame, mis peitub selles veidras vidinas tegelikult.

Üks, mis kindel, Game Boy Camera on cool! See on lihtsa, kuid väga seksika välimusega. Jah, selle proportsioonid, värvivalik ning ümmargune keeratav kaamerasilm on õnnistuseks igale meessoost nintendosõbrale. Definite chick magnet!

Retsept on lihtne. Võta Transparent Game Boy Pocket või Atomic Purple Game Boy Color, lisa Red Game Boy Camera ning sisene ruumi, kus on koos vähemalt kolm hot chick'i. Soovitan siinkohal olla tähelepanelik, ainus viga ning kõik on läbi. Kaamera tuleb taskust välja tõmmata just nimelt kõigi kolme silme all. Ükshaaval oma totra Game Boy'ga lähenedes oled sa lihtsalt loll mõmmipidžaamaga nohik, kes purustab igaveseks oma võimalused selles maakonnas tsikke rebida.

Ma ei tea, miks see nii toimib, aga elu on näidanud, et just kolm ägedat naist suudavad korraga ühe nunnu vidina pärast hetkega reaalsustaju kaotada ja üksteist kiiremini üles kütta, kui see misiganes muul visil üldse võimalik on. Loomulikult paikne nende keskel ning ära anna mängu käest. Kuidagi nad seal selles kergelt konkureerivas saginas indutseerivad üksteist. Mingi hetk ülejäänud kaks kaotavad huvi ja lahkuvad, kuid viimane jääb sinuga, sest ta on võitja. Jah, nüüd on ta VÕITJA, sest just tema võitis neist kolmest sinu tähelepanu, kuigi sa oleksid võinud minna ja rebida suvalise neist... ninnunännu jne. Naiste loogika. Valda seda kunsti ja oled master igal alal.

Tsikimagnet on siiski vaid väike boonus teadlikule kasutajale ning nõuab pisut out-of-the-box mõtlemist, sest Instruction Booklet siin ei aita. Küll aga on kasutusjuhend hädavajalik mõnede ülejäänud funktsioonide kasutamisel.

Game Boy Camera põhifunktsioonideks on pildistamine, mängimine ja piltide vaatamine. Kõik ülejäänu keerleb nende kolme tegevuse ümber. Pildistada saab korraga kuni 30 fotot. Neid on võimalik kümnel hullumeelsel viisil töödelda ning risti-rästi panoraamiks või animatsiooniks salvestada.

Mänge on kolm ja need on lihtsad arcade või Game & Watch sarnased klõbistamised. Väga ägedalt on lahendatud mängude valimise viis. Galaga taolise shooter'i esimesteks vastasteks on tegelikult ülejäänud mängude menüüvalik. Ignoreeri neid ning shooter jätkub.

Game Boy Camera suurim pärl on DJ, pealtnäha lihtne rütmimuusikavidin, mille varjus peitub väike chiptune süntesaatorimonstrum Trippy-H. Tegu on korraliku rütmimasinaga, mida võib julgelt pidada praeguse Korg DS-10 eellaseks. Kasutusel on kaks sound'i- üks mürariba, millede 16 takti saab üle kolme oktavi igas suunas kruvida. Programm väärinuks kindlasti veelgi põhjalikumat arendamist ning omaette karpi.

Kogu Camera ülesehitus on kergelt hullumeelne. Võib-olla 90ndate MTV reklaamide või hoopis Cartoon Network stiilis, kes enam teab. Ega Nintendo enda reklaamidki väga normaalsed olnud. Igatahes on see mäng üsna omapärane ning taolist blooper stiili kohtame hiljem näiteks Wario Land 4 ja Wario Ware mängude juures.

Kõik Camera menüüd ja heliefektid on veidralt hüsteerilised. Avaekraanil šeigib Mario üsna haige rütmi taustal. Pildistamise katiku helideks on kassi kräunumine, tulistamine või peeretus. Jah, see viimane on üsna lapsik, kuid üleüldiselt on kõik väga kaugel sellest harjutud tüüpilisest lapsesõbralikust Super Mario Bros. teemast.

Eriti jõhkrad on veateated. Näod, kõhedusttekitava heli taustal ilmuvad näod, on üsna jubedad. "Väike Martin! Ära proovi printida, kui su Game Boy Printer on ühendamata! Nüüd saad terveks ööks enda unenägudesse kollionu!"

Seda kõike peab ise vahetult kogema. Kuid kõige haiglasem featuur avaneb pildistamise menüüst. Vali RUN ja ole valmis totaalseks creepyness'iks. "Who are you running from?", küsib brüneti naiseparukaga irvitav mustavate hammastega perverdinägu. Kui sul veidi veab. Teine huviline on kokkukuivanud näoga... nägu. Meenutab näomaalingutega pisut kuivanud indiaanlast. Ja mõnikord ilmuv lõigutud nägu kirjaga "Don't be silly!" ei tee asja sugugi paremaks.

Game Boy Camera on taaskord vapustav toode. Palju aastaid oma ajast ees. Mõneti on tunne, et see on lisaks veel palju aastaid meie ajast ees. Kuid kindlasti on see jätnud oma positiivse jälje mänguajalukku. Ja veidi ka muusikaajalukku. Aitäh Neil Young! Aitäh!

Aitähh teistelegi. Ja lõppu veel üks reklaam pisut creepy'dest vanematest.

Flash - Maailma kiireim mees

2009-10-10T22:54:00.024+03:00

The Flash on Game Boy mäng aastast 1992, mille peategelaseks on legendaarne sama nimega DC koomiksi kangelane. Flash'ide ajalugu on pikk ja keeruline ning küündib aasta 1940 algusesse, mil ilmus esimene Flashi koomiks.

Mäng on tehtud kvaliteetse 1991. aasta TV-sarja järgi, mida paraku tabas saatus jääda ühe hooaja seeriaks. Nimelt konkureeris CBS'i The Flash tol ajal Fox'i The Simpsons'i, NBC The Cosby Show'ga ja jäi niivõrd tugevatele vastastele paratamatult alla. Sarja teist hooaega ei alustatudki. Valusast kaotusest hoolimata on sari tasemel ning absoluutselt nauditav tänaselgi päeval. Stsenaarium on kaasahaarav, näitlejatöö hea ning efektid ületavad paljusid tolle aja filme. Ja muidugi suurepärane tunnusmuusika ning helitaust. Kõik see annab aimu, et seriaalist oodati tegeikult palju enamat.

Hea TV-seeria järgi suudeti teha korralik mäng, mida ehk kõige paremini iseloomustab sõna "aus", nagu ka The Flash'i TV-seeriat. The Flash on mängitav, piisava pikkusega ning kasutab mängu jätkamiseks paroolisüsteemi. Ei mäng ega film ei valmista pettumust, sest mõlemad kannavad Flash'i koomiksikangelase vaimsust perfektselt edasi.

Flash'i koomiksisaaga jaguneb neljaks üksteisega keeruliselt läbipõimunud ajastuks, millest TV-sari on üle võtnud 50ndate Silver age Flash'i ehk Barry Allen'i tegelaskuju, tuues selle koomiksitegelase originaalvälimusele truuks jäädes 90ndate maailma.

Barry Allen on kriminalistikaekspert, kelle labori keemiastendi lööb ühel töisel ööl sisse välk. Teadvusetu ja keemilise seguga üle ujutatud Barry säriseb veel pikalt põrandal, kuid juba järgmisel päeval ilmneb, et rahulikust teadlasest on saanud superrefleksidega ülikiire mees. Filmis see küll nii selgelt ei avaldu, kuid Flash'i koomiksite fännina teadis Barry kohe, et aeg on üle võtta Golden age Flash'i ehk Jay Garrick'i imago.

The Flash'i mäng algab, kui vanglast põgenenud Trickster alustab kättemaksu, kattes kogu Central City pommidega. Flash alustab võidujooksu ajaga ja selle juures toetab teda Tina ehk Dr. Christina McGee, kes töötab S.T.A.R. laboris. Tina oli ka see, kes Barry'le spetsiaalsest materjalist kostüümi muretses, millest hiljem Flash'i logoga liibuv ülikond sai. Iga mängutaseme vahel annab Tina Barry'le juhised uue asukoha kohta, mis tegelikult on väga nutikas vihje taseme paroolile.

Mängus on 13 taset ning kõigile saab hiljem tagasi pöörduda. Paroolideks on väga meeldivad tänavate või raudteejaamade aadressid, mida on erinevalt tüüpilisest tähtede-numbrite segapudrust võimalik ka meelde jätta.

Tasemete disain on küllatki hea ning loodud Flash'i jooksuvõimete rakendamiseks. Erinevate tasemete valik pole küll kuigi lai, kuid näiteks rongide jälitamine on äärmiselt nauditav. Keskendutud on hoogsusele ja action'ile.

TV-seeria järgib tõetruudust, pöörates tähelepanu koomiksis kohati kõrvale jäetud kõrvalnähtudele, mis kaasnevad suure kiirusega. Üks neist on olulisel kohal ära toodud ka mängus. Superkiiruse kasutamine neelab energiat. Energia taastamiseks peab Barry sööma, nii nagu filmiski. Ja sööki kulub palju. Vajaliku toidu leab Barry snäki-automaatidest, mille eest maksab teepeal korjatud dollaritega. Karm reaalsus, pole raha, pole ka süüa ning söögita pole ka super-energiat. Mängus läheb seda siiski vaja vaid tasemete täielikuks läbimiseks. Järgmisele tasemele jõudmiseks piisab elusana lõpus oleva pommi juurde jõudmisest ja sellele virutamisest.

Trickster pole siin mängus üksi. Kättemaksu täideviimiseks on ta kaasanud seriaalist tuntud Mirror Master'i ja Captain Cold'i, kes täiendavad ülejäänud pättide armeed. Holograafiameister Mirror Master on mängu lisanud mõned pahade identsed kujutised, kelle tunneb ära kohatise vilkumise järgi. Mängu veel tundmata on mõne holograammi asjatu kolkimine piisav viivitus, et enne taseme lõppu jõudmist aeg otsa saaks. Kahjuks pole osatud ära kasutada kuulsaid mastereid endid. Isegi, kui nad on mängus olemas, pole tegelased selgesti eristatavad ülejäänud pahadest.

Pahasid on mitut tüüpi ning nendega kaklemine on üldiselt mõnus. Mängu oluliseks positiivseks omaduseks tuleb nimetada, et ebatüüpiliselt ajastu vaimule ei tee mängijale viga mitte vastase puudutus, vaid ikka konkreetne löök. Ka ei põrka Flash pihta saades tagasi, vaid jätkab pärast hetkelist halvatust seda, mida vaja.

Flash'i võitlussüsteemis on väike loogikaviga. Game Boy A ja B nupud on löömiseks käe ja jalaga. Paraku pole kummalgi löögitüübil pole mingit vahet. Hüppamine, mis isegi näeb alguses veidralt kohmakas välja, on aga pandud ülesronimise nupu alla. Sellega küll harjub, kuid taolise igandi veidratest NES'i mängudest oleks THQ disainerid võinud küll ära jätta. Flash'i superkiirus hakkab tööle mõlemat lööginuppu all hoides ning D-pad'iga kombineerides hakkab tööle ka superkiirusel võitlemine. Juhtimisega harjudes on mäng suurepärane, siiski, esmasel kättevõtmisel võib jääda petlik mulje, et tegu on tüüpilise koomiksikangelase nime baasil loodud käkiga.

Aga ei, nagu ennist ütlesin, The Flash on äärmiselt aus mäng, mis annab võimaluse nii algajale kui ka kogenud mängijale. Mängu läbimine on suhteliselt lihtne, kuid tõsine väljakutse saabub tasemete täielikul puhastamisel. Nimelt on Trickster lisaks suurtele pommidele siia-sinna poetanud ka väiksemaid. Sellised klassikalised süütenööriga ümmargused pommikerad. Püüdes neid ja kõiki ringijõlkuvaid pätte etteantud paari minutiga ellimineerida, peab väga osavalt kombineerima jooksuimpulsi kasutamist.

The Flash on mäng, mida peaksid proovima kõik, kes vähegi superkangelaste koomiksitest huvitatud on. TV-seriaal on aga soovituslik kõigile. A-Team oli hea? MacGyver ja Knight Rider meeldis? Nende kõrval on The Flash TV-sari nagu Die Hard veoauto-westerni Smokey and the Bandit kõrval. Ärge mõistke mind valesti. Tänu tatipõlve mälestusele Põlva kinost aastal misiganes, 1985 äkki..., olen ma alati valmis Smokey and the Bandit filme uuesti vaatama.

Game Boy sai 20 aastaseks!

2009-07-31T02:36:00.021+03:00

Aasta 2009 on Nintendo Game Boy juubeliaasta. Väga tähtis aasta kõigile Nintendo-sõpradele ning veelgi tähtsam igasugustele GB-maniakkidele, kes temaga seda juubeliaastat jagada saavad. Kes veel ei tea, siis 21. aprillil 1989 lasti Jaapanis müügile esimene partii Game Boy'sid.

Omamoodi veelgi tähtsam kuupäev on 31. juuli 1989. Tollal Ameerikas esmakordselt ilmunud Game Boy ja Tetrise komplektiga kinnistati kogu maailma arusaam portatiivsest konsoolimängust järgnevaks 15 aastaks.

Eurooplased jäeti ilma. Ja seda mitte mõneks kuuks, vaid enam kui aastaks. Ilmselt sai sealt alguse see kena uute mängudega viivitamise tava, mida siiani täidetakse, kuigi normannide rünnakud on juba ammuilma lakanud ning kohalik mänguturg üsna kindel ja kaitstud peaks olema.

Mängukonsoolide ajaloost on sadu häid artikleid ja videosid, kuid lühidalt võib mainida, et enne Game Boy'd oli "munamäng". Need hundi ja munadega LCD mängud, mida 80-ndate lõpus iga siinkandi laps endale ei saanud, olid tegelikult Nintendo Game & Watch plagiaatkoopiad, mida siis näpuotsaga sotsialistlike riikide poodides lähituttavatele müüdi. Tolleks ajaks, kui mina endale munamängu sain, oli juba ilma tegemas õige Game & Watch, kahe ekraaniga Donkey Kong aastast 1982.

Vahepeal, kui LCD mängudelt oli kadunud igasugune uudsus ja eripära ning paljud olid oma munakloonid NES'i kloonide vastu vahetanud, oli minule tekkinud ülaltoodud 3 mängu ja äge ViewMaster. Väikese Merineitsi stereopildid olid tollal midagi väga cooli! Ja kui lähemalt vaadata, siis meenutab ViewMaster kahtlaselt ... VirtualBoy'd. Aga aasta oli tollal siiki veel 1992.

Game Boy oli midagi täiesti rabavalt uut. On päevi, mida ei unustata kunagi. Tavaliselt paistab just neil päevadel päike, kui mittemidagi aimavad tattnokad oma esimese Nintendo lahti pakivad. Ja nii oligi.

Game Boy oli kõigi jaoks midagi enneolematut. Kelle jaoks enneolematult odav, kellele enneolematult vähese voolutarbega, kuid enamus inimeste jaoks oli see enneolematult lahe ja töökindel konsool meeletu mänguvalikuga. Juhtusin omama tolle aja parimaid mänge. Peale Tetrise olid Super Mario Land mõlemad osad, Final Fantasy Adventure ja Legend, Metroid II, Kid Icarus, Tiny Toon, Mega Man ja mõned veel. Tase, mida tollal enesestmõisteavaks pidasin, sest mul polnud aimugi, mis kõik selle kõrval veel sadade kaupa Game Boy'le toodeti. Igal juhul olid Game Boy mängukassetid väga ägedad, lahedate piltidega ning mõnusalt kompaktsed.

Game Boy polnud siiski esimene kaasaskantav konsool, mis kasutas vahetatavaid mänge. Selle au saab endale 10 aastat vanem Microvision, mis nägi pigem välja nagu kole õhkküttepumba pult, mille esipaneele mängudena ise ümber tõsta sai.

Väheseid tooteid saadab selline maagia nagu Game Boy'le osaks on saanud. Game Boy kõrvale ilmusid küll kohe peadpööritavalt võimsad rivaalid, aga ühelgi neist polnud sellist edu. Midagi jäi puudu ja midagi oli liiga palju. Muskleid oli neis piisavalt, kuid mängumaailmas vaid jõust ei piisa.

Kuigi Nintendo'sid on läbi aegade lastekonsoolideks sarjatud, oli tihti just Game Boy reklaamikampaania suunatud täiskasvanutele. Lisaks täiskasvanud meestele mõeldud reklaamidele oli väljaspool Jaapanit osavaks marketinginipiks Tetrise lisamine konsoolikarpi - väga mõistliku hinnaga mäng igale vanusele. Sama trikki korrati Wii puhul 2006. aastal, kuid siin võeti Wii Sports'iga ette juba terve põlvkond.

Hind on paljuski määrav. Siiski ka ainult hind ja suunatud reklaam ei tee maagiat. Game Boy edu puhul sai määravaks just see, milleks ta tehtud oli. Kaasaskantav konsool peab olema võimalikult kaasaskantav. Kuigi tänapäevases mõistes pole algne Game Boy just kuigi portatiivne, jahmatas mind selle kasutatavus veel 2002. aastalgi. Duracellid, mis ma tollal sisse panin, pidasid vastu terve Pokemon Red'i ja veelgi rohkem. Tegelikult pole need tänini tühjaks saanudki ning on kasulikud, kui vaja kellelegi mõnusalt hägust ekraanipilti või suurepärast soundi demonstreerida.

Kõige esimese Game Boy konsooli üks unikaalseid omadusi ongi sünteesitava heli kõla. See on eriliselt mõnus ja sügav ning võrdlemisel selgesti eristatav ülejäänud Game Boy'de helidest. Vana Game Boy sound on niivõrd omapärane, et seda kasutatakse chiptune muusika tegemisel, pidudel või niisama chillides. Fantastiline süntesaator!

Tollaste tipptasemel mängude soundtrackid ja äärmiselt sümpaatne graafika oli kindlasti põhjus, miks veel 20 aastat hiljem Game Boy nii paljude teadvuses ja südames on. Neli helikanalit ja neli halltooni pole just palju, kuid andekad heliloojad ja disainerid suutsid nende vahenditega luua fantastilisi maailmu, mida tahetakse aina uuesti avastada. Paljud ootasid juba ammu Wii Virtual Console kõrval samalaadset teenust DS'ile. On lootust, et DSi täidab need soovid.

Üks Game Boy seeria eduka pikaealisuse põhjuseid on olnud tagasiühilduvus. Kõik enne Nintendo DS'i (2004) ilmunud Game Boy'd suudavad mängida kõiki 15 aasta jooksul ilmunud Game Boy logo kandvaid mänge. See on midagi väga erilist ning just seda sama turvatunnet oodatakse Nintendolt ka edaspidi.

Olles nüüd mänginud vanu Game Boy mänge erinevatel konsoolidel ja platvormidel. Ka neil, mis neid tegelikult mängima pole mõeldud, tuleb tõdeda, et parim konsool vanade mängude jaoks on ajast, millest mängud ise pärinevad. Nii, et riistvara uuendamine pole vanade mängude nautimiseks tingimata vajalik. Kui, siis ainult tänapäeva portatiivsusele esitatud nõudmistele vastamiseks, mille põhimõtted on endiselt samad, mis 20 aastat tagasi - rohkem mängurõõmu pikemaks ajaks.

Palju Õnne Game Boy!

Quarth - puzzle shoot 'em up

2009-07-22T23:01:00.036+03:00

Quarth on järjekordne klassikaline Game Boy mäng aastast 1990. Arendajaks vana hea Konami.

Pole teada, kelle idee oli segada omavahel Space Invaders ja Tetris, kuid tulemuseks on fantastiline puslemäng, mis haarab esimesest hetkest. Mängu põhimõte on veelgi lihtsam kui Tetrisel, kuid see ainult suurendab haardetegurit. Space Invaders'ist tuntud maapiiri kaitsmine ülalt ründavate marslaste vastu on edukalt kohandatud Tetris'e neljaste plokkide süsteemiga. Aga milleks sobitada klotse, kui neid võiks hoopis tulistada?

Nii see ongi! Kümne erineva kujuga klotsidest koosnevad moodustised vajuvad taevast alla nagu kuupjad maavälised eluvormid. Või nagu kandilised korallid, aga see oleks veidi igav, jäävad maavälised eluvormid. Oluline on teada, et ainus asi, mis ühele eluvormile ei meeldi, on olla ristkülik. Piisab vaid tulistamise abiga mõnest kujundist ristkülik või ruut moodustada ja juba see annihileerubki. Nagu Tetrises, on ka siin maagiliseks numbriks 4. Iga kujund on hävitatav nelja lasuga. Kujunditemassi on võimalik vabalt kasvatada tingimusel, et tulistaja ei tekita ristkülikut.

Mängus on 9 taset, 3 kiirust ning juhuslike kujundite tase. Mängimiseks saab valida kuue erineva välimusega Blockbuster laeva vahel, mis tõesti erinevad vaid välimuse ja kohati ka taustamuusika poolest. Muusika on mängul väga äge ja kaasakiskuv ning tõenäoliselt, kui katse teha, siis arvatavasti Game Boy mängude top 100 hulgas.

Quarth'i võib vabalt pidada üheks kiiremaks ja pingelisemaks puslemänguks. Kuna mängus saab klotse tulistada praktiliselt nii kiiresti kui parasjagu jõuab ja laeva edasiliikumise kiirus on mugavalt reguleeritav, tekitab see kõik mängijas küllaltki omapärase tulistamismängu tunde - pusleshooter!

Hoolimata sellest, et Quarth ei sisalda tüüpilisi kosmosekolle, on mäng üsna metsik. Nimelt pannakse mängija Tetrise sarnaselt vastamisi tema enda suurima vaenlase - ahnusega. Langevaid maaväliseid klotsimoodustisi saab enda laevalt lastavate klotsidega kombineerida, kasvatades kujunditemäsu selliselt, et need moodustaksid lõpuks veelgi suurema ristküliku. Taolise strateegiaga teenib küll rohkem punkte ja power-up'e, kuid ettevaatust! Piisab vaid koletisliku kuubikumassi tipu põrkest Quarthdome'ga, kui laev plahvatab ehk quarthib ja mäng ongi läbi.

Kuna Quarth ilmus välja Game Boy algusperioodil, on see oma koha leidnud ka ajakirjas "Game Boy - Nintendo Player's Guide", mille kaks lehte on pühendatud mängu strateegia ja tasemete tutvustamiseks. Pisut küll ebavajalik leheruum nii lihtsa mängu jaoks, aga vähemalt saab sealt teada, et need kuus erinevat laeva omavahel tõesti ei erine.

Game Boy Link-kaabli ja täpselt sama mängukassetti omava sõbra olemasolul saab Quarth'i mängida ka kahekesi. Ja lisaks juba eespool mainitud suurepärasele mängitavusele on Quarth'il veel üks väga hea omadus. Mäng näeb tänu oma lihtsusele fantastiline välja ka tänapäeval ja seda nii vana rohelise Game Boy kui ka suuremat sorti LCD-teleka ekraanil. Fantastiline mäng! Kellel juhtub olema Super Nintendo ja Super Game Boy, hankige Quarth ja nautige seda vana tuhmumata pärli oma sigasuurtel kõrglahutustega telekatel.

Quarth on absoluutselt amazing, ülim ja ainus pusleshooter, mis eales eksisteerinud!

Snoopy's Magic Show

2009-05-12T20:45:00.017+03:00

Snoopy's Magic Show on üks lahe GameBoy puzzlemäng 1991. aastast. Mängu peategelasteks on Peanuts koomiksitest tuntud koer Snoopy, tema parim sõber Woodstock ning nõbu Spike

Tegu on väga positiivse üllatusega, sest niigi hea mäng on mõnusalt joonistatud tegelastega veelgi paremaks ja isikupärasemaks tehtud.

Mängu eellugu on pisut veider. Muidu vahva ja sõbralik nõbu Spike on müstilise võluri mõju all röövinud Woodstock'i (ja sadu temaga identseid Woodstock'e) ning Snoopy'l ei jää muud üle, kui maagi ohtlikku lossi oma sõpru päästma minna.

Kuidas on see kõik seotud mängu kaanel oleva Snoopy rõõmsa mustkunsti-showga, jääbki saladuseks.

PS. Peanuts on väga cool ja südamlik koomiksisari. Suur aitähh Sulle, Charles Monroe Schulz!

How to print with Game Boy Printer

2009-04-10T16:30:00.001+03:00

Video demonstrates how to print with Game Boy Printer using Pokemon Gold. Background music used in video is recorded from Pokemon Gold. Tunes are:

1. "Welcome to the World of Pokemon"
2. "Pokemon Gym"
3. "Goldenrod City"

Video is made by request of http://www.youtube.com/user/bbbbbb222222

Nintendo Player's Guide esimesed aastad

2009-03-31T00:50:00.039+03:00

Ajakiri mänguritele

Mulle meeldib 1990ndate algus. See oli ka portable gaming'u hiilgeaja algus. Kümnendi lävepakul välja tulnud Game Boy võidutses ja mitte vähe ning mõned aastad hiljem avanes minulgi võimalus osa saada sellest meeletust joovastusest, mida Nintendo GB siiani paljudele pakub.

Asi, millest ma osa ei saanud, oli Nintendo Power, Ameerika pikima staažiga mänguajakiri aastast 1988. Pole viga, vähesed väljaspool Ühendriike said seda endale lubada.

Ajakirja esimene kümnend on fantastiline, oma ala klass. Kindlasti juba eraldi väärt kollektsioneerimist.

Kuid see pole veel kõik. Omaette cool on teada, et 1991. aastal said õnnelikud tellijad valida enda Nintendo Power'i aastatellimuse juurde tasuta spetsiaalse ajakirja, mille letihind oli sama, mis kogu NP aastatellimus. Ehk siis, et asi selgem oleks, $15 NP aastatellimusega sai lihtsalt niisama kaasa ühe 15 dollarise Nintendo Player's Guide ajakirja.

Mida meie sel ajal saime? Põhjanaela, mis sisaldas kõige hea kõrval liiga palju saasta, nagu lamedad naljad kuskilt lääne ajakirjast lõigatud Jason Donovan'i kollaažiga ja ilmselgelt lollide tattninade mahaviksitud kirjatükid. See polnud veel kõik, tänu tollastele rasketele aegadele kirjastustes, pidi ka selle sama Põhjanaela tellimust kuude kaupa ootama. Ja ma ei ole kindel, et kõik numbrid üldse kohale jõudsid. Väga eepiline, täielik Oliver Twist.

OK, rändame nüüd tagasi õnnelikku paralleeluniversumisse, mis eksisteeris meist umbes 10 000 km kaugusel ja millest meil nüüd tänu rahvusvahelisele kaubandusele võimalus osa saada on.

NES Game Atlas Player's Guide

Esimesed kuus Player's Guide ajakirja ilmusid 1991. ja 1992. aastal. Nendest neli on omalaadsed ning eristuvad kõigist ülejäänud PG'dest, mis ilmusid kuni 2007. aastani, kui sari lõpetati.

Kõige esimene oli NES Game Atlas. See andis põhjaliku 176 leheküljelise ülevaate tolle aja 18nest parimast Nintendo Entertainment System'i mängust. Esimese Player's Guide sisu on küll veidi rohmakas ja kohati pinnapealne, kuid siiski fantastiline teabeallikas nii tollastele kui ka tänapäeva NES'i mänguritele.

Kuigi NES Game Atlas käib põhjalikult läbi kõik kolm Super Mario Bros. mängu ilmus kohe ka teine Player's Guide, Mario Mania, mis keskendus ainult Super Mario mängudele ja ajaloole (algse nimega The Complete Mario)

Game Boy Player's Guide

Samal aastal nägi ilmavalgust veel Game Boy Nintendo Player's Guide. Selles ajakirjas on disain ja sisu viidud täiesti uuele tasemele. Lisaks 28le põhjalikule ülevaatele, mahutavad selle lehed veel 136 mängu lühitutvustuse. Ja kõike seda tasuta, kui sul oli Nintendo Power'i aastatellimus. Amazing!

Super NES Player's Guide

Kuna umbes aasta aega oli ilma teinud uus Super Nintendo Entertainment System, oli 1992. aastal aeg avaldada Super NES Player's Guide. See jätkab eelmise PG poolt seatud lati tõstmist ning kirjeldab sügavuti juba 39 SNES'i mängu, lisaks tutvustab 16 tulevikus ilmuvat nime. 39 on siiski juba väga palju, tundub, et millegi arvelt on tehtud järeleandmisi, sest ka lehekülgede arv on pisut vähenenud.

Vahepeal selgus, et SNES'i Legend of Zelda: A Link To The Past on juba nii äge mäng, et sellele vaid Super NES Player's Guide lehtedel olemisest ei piisa. Nii ilmus esimene täiesti tervet ajakirja mahutav strategy guide.

Top Secret Passwords

Nintendo Player's Guide esimese ja küllaltki omapärase ajastu lõpetas Top Secret Passwords. Ajakiri pole küll ideaalne, kuid siiski üsna mahukas. Kokku paljastatakse 250 erineva NES'i, GB ja SNES'i mängu salajased paroolid.

Super Game Boy Player's Guide

Aastal 1994 ilmus midagi, mida esikaanel pole tihatud Nintendo Player's Guide logoga märkida. Super Game Boy Nintendo - The Complete Guide to the Colorful Side of Game Boy. Masendav.

Ajakiri on õhuke, lame ja kohe täiesti masendavalt odav käkk. Poole hinna eest tavalisest PG'st müüakse midagi, mis tõotab meid esmapilgul tutvustada samal aastal ilmunud Super Game Boy ja selle mängudega. Ei! Reaalsus on, et tegelikult räägitakse, kuidas tweak'ida olemasolevate GB mängude värve.

Who cares, kuidas mu viie aasta vanune Tetris teleriekraanil välja näeb! Näidake midagi uut! Kurb on, et isegi üks Nintendo Power on pea kaks korda paksem, kui see ajakiri. Ja miljon korda sisukam. Nintendo oleks pidanud seda tasuta jagama. Täiesti masendav ajakiri.

Kokkuvõtteks

Kui Super Game Boy Player's Guide pettumusest üle saada, on kõigi puhul tegu ikkagi fantastiliste ja ainulaadsete ajakirjadega, mis kannavad ajastu märki ning varustavad lugejat uue informatsiooniga, hoolimata kõikvõimsast internetist. Kõik need Player's Guide'd väärivad eraldi ülevaadet, mis loodetavasti ka kunagi valmivad.

Golden Sun - "GBA kuldne laps"

2009-03-18T23:04:00.033+02:00

Golden Sun seeria on kaks mängu, mis tegelikult pidid olema üks. Game Boy Advance parima RPG tiitli välja teeninu esimene osa ilmus 2001. ning selle järg Golden Sun: The Lost Age 2003. aastal.

Mäng löödi kaheks väidetavalt tehnilistel põjustel, kuna see ei mahtuvat ühele kassetile ära. Põhjus võib olla tõsi ning mängija ei pea tulemuses pettuma. Golden Sun on mahukas, kaasakiskuv ja graafiliselt võimas. Võitlusstseenide efektid ning just pokemone meenutavate Djinnide abil tehtavad Summon'id on GBA ekraanil hämmastavalt kaunid.

Kokku vähemalt viiekümneks tunniks naudingut pakkuv tegevus toimub fantaasiamaailmas, keset head ja kurja ning elemente. Mängu lugu on pikk ja põhjalikult ette võetud, kord on su eesmärgiks majakate läitmise takistamine, siis mingil hetkel saab sellest sinu enda eesmärk. Lugu areneb ja üllatab, nagu hea RPG puhul ikka kombeks.

Liiga põhjalik ja pikk dialoog on üks väheseid etteheiteid seeriale. See pole mäng, mida kuskil ooteruumis või ühistranspordis mängida julgeks, sest keset dialoogi salvestada ei saa ning selle kiirelt mööda vuristamine on pea võimatu ning ebasoovitav.

Peale random encounter võitluste ei ole mängus midagi rutiinset, mis võiks tüütuks muutuda. Pikkade ja igavate labürintide asemel on põnevad mõistatused, mis nõuavad eri tegelaste maagiliste oskuste kasutamist. Need on piisavalt looglised, et keskenduda mängurõõmule. Ei mingit pikslijahtimist ja walkthrough'des sorimist. Kõike seda lõbu saadab superhea taustamuusika, mis väärib juba eraldi GBA SP'le kõrvaklapiadapteri soetamist.

Esialgu raamatut sirvides lööb Djinnide valik ja süsteem pahviks. Mängus on kokku 72 Djinnit, keda tuleb kombineerida 4 elemendi peale, et saaks tekitada 29 erinevat Summon'it. Mängides osutub aga kogu Djinnijaht ja süsteemitamine sama kaasakiskuvaks nagu pokemonide kasvatamine. Võib tunduda, et keda see huvitab, kuid juba esimese eluka tabamisel muutub asi põnevaks.

Golden Sun seeria võlu on, et kuigi kaks mängu moodustavad terviku, on mõlemad osad eraldi mängitavad. Ei ole kuigi suur probleem alustada teisest osast ning esimese osa saamisel jätkata selle mängimist. See on siis nii, nagu minul juhtus. Järjest mängides saab oma üleslöödud tegelaste omadused üle kanda teise osasse, mis tegelikult polegi nii oluline. Tähtis on hoopis, kui sujuvalt ühel hetkel kaks eraldi arenenud lugu teise osa keskel kokku saavad.

Golden Sun võiks olla sama populaarne nagu Pokemonid, kuid ilmselt on häda selles, et Pokemone on rohkem ning Gotta' Catch 'Em All nõiduse alt on raske muud maailma märgata. Golden Sun on aga tunduvalt parem kui üks Pokemon. See on väljakutsuvam ning samas piisavalt lihtne ja lõbus, et soovitada seda oma tüdruksõbrale. Sellisele, kes suudab nautida pikkade dialoogide lugemist.

Ristpistes retromaatriks ehk eestimaine DS Lite vutlar

2009-03-16T19:28:00.017+02:00

Nintendo DS Lite'i pole just lihtne sõrmejägede eest kaitsta. Selle valget, musta või mis iganes värvi pind hägustub kasutamise käigus kiirelt. Armsat mängukonsooli ei aita pikalt puhtana hoida ka higise T-särgi saba. Tuttav probleem, eks? Lahendus on lihtne, leia enda konsoolile vutlar.

Vutlari leiab aga siitsamast Maarjamaa voortelt. Nimelt on üks nobedasõrmeline neiu võtnud nõuks appi rutata kõigile töntside rasvaste näppudega poistele. Selle tüdruku Etsy Taevas on täis erinevaid heegeldatud tõmblukkudega kotikesi, mis mõeldud just DS Lite jaoks.

Need on fantastilised, ilusad ja praktilised. Iga retrosõbra ja kaasaegse mänguri unistus. Koti üht poolt kaunistab Nintendo teemaline tikand ning teisel poolel on ülilahe tasku mitme DS'i mängu hoidmiseks.

Mis kõige tähtsam, sellise koti regulaarne kasutamine hoiab konsooli puhtana. Oi aeg, see on täiesti Eesti käsitöö.

Kotti sobib ideaalselt ka Game Boy Color. Tõeline backward compatibility!

Graafikaorjus

2009-03-07T03:55:00.007+02:00

Mõiste graphics whores tähendab mängureid, kes peavad mängu graafilist taset ja hetkel tehnilistele võimalustele vastavat realismi ülimaks ning unustavad seda arvustades mängitavuse. Pakun, et väljendi idee sai alguse esimese videomängu leiutamisega ning oli pikka aega aina edasiviivaks jõuks. Ja nii edasi tänapäevani, mil tõsimeeli väljendatakse pettumust, et mäng on ainult 720p.

Meenutamata NES'i klassikuid meenutan ma hoopis 11 aastat hilisemat Fallout'i ja Fallout 2'te (1997), mis panid aluse ülikaua oodatud Fallout 3'le. Oli see kõva "reso", mis tegi mängust kultusmängu? Ei, absoluutselt mitte. Just tänu story'le ja mängus napi graafikaga kirjeldatud keskkonnale sai Fallout'ist mäng, mida fännid mängisid alateadlikult edasi iseenda peas edasi pärast ööläbi kestnud mängusessiooni, et pidada vastu päev ning jätkata mängimisega järgmisel ööl. Fallout 2 sisaldas nii palju veidraid vihjeid, et piisas õiges seltskonnas mainida sõna "foolaut" ja oligi järjekordne öö keskusteluga täidetud.

Retrogamerid ütlevad, et Atari 2600 ja NES'i ajal mõeldi mäng valmis enda peas. Näib olevat oskus, mida tänapäeval tänu graafikale nagu enam vaja ei läheks. Siiski vajame ka täna enne graafilist ilu eelkõige just mängulisust. Computer generated photorealistic jiggly boobs võivad küll mõneks hetkeks väga kütkestavad olla, kuid ilma kujutlusvõimet ergastava loota on videomängu asemel pigem mõistlik üks pornokas leida ja sealseid ettetallutud radu edasi käia.

Game Boy pole vaid mänguasi ...

2009-02-22T15:23:00.080+02:00

ehk katsed muuta äsja ilmavalgust näinud mängukonsool pihuarvutiks

Kui oled kunagi mööda lasknud kohtumise, unustanud olulise sündmuse või soovinud, et sul oleks kaasas vajalik telefoninumber, huvitab sind kindlasti "InfoGenius Personaalne Abimees". Sellel on palju funktsioone, mis leiduvad kalendermärkmikes, kuid see siin on nii elektrooniline kui ka kaasaskantav. Märkmed, kalkulaator, aadressi- ja telefoniraamat ning saja aasta kalender on kõik ühes koos.

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab, kuid just selliselt reklaamib Nintendo 1991. aastal vastvalminud Game Boy mängutarkvara Personal Organizer.

Nimelt, 1989. aastal ilmunud Game Boy reklaamikampaania võttis tollal üheks sihtgrupiks soliidsed täiskasvanud. Reklaamvideod näitasid, kuidas bussis tennist mängida, ämma kallis elutoas pesapalli taguda ja nii edasi. Tõenäoliselt otsustas InfoGenius sellest kõigest osa saada ning lõi Productivity Pak tootesarja. Sarja, mida vaadates pole võimalik aru saada, kellele see tegelikult mõeldud on.

Üldine idee oli võimas. Toodeti terve seeria Game Boy programme, mis asendaksid sõnastikke, märkmikku, telefoniraamatut, kalkulaatorit, kalendrit, infoatlast ja isegi reisiabi. Kõlab üleolevalt, eriti tolle aja kohta, kuid tulemus ise oli üsna nadi.

Tõlkesõnastik Game Boy's

Kõigepealt ilmusid prantsuse-inglise ja hispaania-inglise tõlkesõnastikud Berlitz French Translator ja Berlitz Spanish Translator. Iseenesest pole neil suurt vigagi. 12500 sõna ja 300 väljendit teeb neist täiesti arvestatavad taskusõnastikud. Kui Game Boy nappide nuppudega trükkimmine ära õppida, siis sõna tõlke leidmiseks väga palju aega ei kulugi. Programmis on lisaks valuutakonverter, milles saab salvestada vastava keele maade jaoks vahetuskursi dollari suhtes. Mugav.

Kokkuvõtteks sobivad Berlitz tõlkesõnastikud nii lastele kui ka mängulistele täiskasvanutele. Kui välja arvata need sada aastat kestvad 8 sekundit, mis kulub programmi käivitamisele ning sõnade sissetoksimise ebamugavus, on sõnastikud oma aja mõttes isegi kasutatavad ning küllaltki edevad programmid.

Õigekirjakontroll Game Boy abil

Aasta hiljem väljastati õigekirjaprogramm Spell Checker and Calculator. See on aeglane. Juba pikema sõna sisestamine on tüütu, kuid otsing 60 000 sõna hulgast kestab üle 20 sekundi. Vastete pakkumise loogika on tüütu, sest õigekirja teada saamiseks pead teadma sõna enam-vähem täispikkuses. Näiteks miscellaneous leidmiseks ei piisa misc otsimisest. Siisiki suudab sõnastik pikemaid sõnu kuni 3 vea juures ära tunda. Kui tähelepanemata jätta otsingu aeglus ning ebamugavus, et igal proovimisel tuleb sõna uuesti sisse toksida, võib õigekirjakontrolliga isegi rahule jääda. Tegu on siiski aastaga 1990, kui enamik meist alles unistas päris oma Game & Watch mängust, täpsemalt need, kes teadsid, et tegelikult teeb "munamänge" Nintendo.

Spell Checker sisaldab ka ebamugavat kalkulaatorit, mis on lisaks vigane. Ruutjuure arvutamine kestab pikki sekundeid ning ekraani täidab mäsu, kui jagamistehte tulemusel ei mahu kõik komakohad enam ekraanile ära. Näiteks tehte 0,0000000001 / 2 tulemus on selline:

Kui sõnastiku osaga võib enam-vähem rahule jääda, siis kalkulaatori teostus on küll andestamatu Sellest ajast mäletan ma suurepäraseid taskukalkulaatoreid, millest ägedaim oli kreediitkaardi mõõtmetes imemasin. Võimas, nuppudeta, päikesepatareiga ning kuldse disainiga must kalkulaator. Tõeline oma aja ime.

Frommer'i Reisiabi Game Boy's

Veel aasta hiljem, 1991. aastal, ilmusid Frommer's Travel Guide ja Personal Organizer. Mõlemad programmid on liiga halvad selleks, et olla tõsi, aga olemas nad on. Võiks ju arvata, et eelmise aastate vigadest õpiti, kuid pigem on vigu veel juurde tekitatud.

Frommer's Travel Guide on imelike üliaeglaste menüüdega programm, mis sisaldab 16 suurema Ameerika Ühendriikide linnade teenuste- ja infotelefonide numbreid. "Mängu" reklaam on paljulubav ning jätab mulje totaalsest maagiast "find out what sports events are happening", tegelikult varustatakse sind vaid Chicago Bulls'i telefoninumbiga, et sa selle ise välja uurida saaksid. Programmis on küll hotellide ja restoranide hinnaklasside ja teemade filtrid, kuid need tunduvad üsna kasutud ja väheütlevad. Menüüde vahetus on aeglane swipe right efekt, mis muudab kasutamise pea talumatuks. Kokkuvõtteks, et leida ühest Ameerika suurlinnast Travel Guide pakutud 11 restorani hulgast just see, mis sinu maitsele ja hinnaklassile sobib, on lihtsam kasutada kohalike abi.

Game Boy kui pihuarvuti

Personal Organizer väärib lähemat vaatamist, aga mitte liiga lähedalt, sest tõde teada saades võib halb hakata. Programmi funktsioonide nimekiri on esmapilgul aukartust äratav, kuid lähemal tutvumisel kaob kogu vaimustus.

Personal Organizer sisaldab kalendermärkmikku, kalendrit, telefoniraamatut, teenusenumbrite kataloogi, maailma kella, kalkulaatort ja märkmeraamatut. Kalender ja kalendermärkmik katavad ajavahemiku 01.01.1991 - 31.12.2099. Kalender ise sisaldab suuremaid Ameerika tähtpäevi ning, kui aega oodata on, saab seda ka niisama sirvida. Kalenderisse saab teha sissekandeid. Siinkohal ei maksa väga vaimustusse sattuda, sest see mahutab kõigest 35 kirjet, millest igaüks saab olla kuni 36 tähemärki pikk. Samas, palju rohkem meil vaja olekski.

Telefoniraamat mahutab aga 90 kirjet. Täiesti optmeerimatult on jaotatud iga kirje 5 osaks (Name, Company, Address, City State & ZIP, Phone number), millest iga osa mahutab omakorda 18 tähemärki. Ehk siis, kui kasutajal peakski olema soov teha kellegi kohta 90 märgine kirje, peab ta selle 5 välja peale laiali jagama.

"800"-numbrite kataloog sisaldab 25 teenuste teemat, millest põhjalikem on hotellide kataloog 61 telefoninumbriga, samas näiteks raudtee kataloog sisaldab vaid Amtrak'i telefoni. Ebamugav ja pinnapealne programm. Veidi naljakas on ette kujutada kedagi Game Boy'st Tiffany & Co telefoninumbrit otsimas.

Maailma kellaaegade võrdlemine enda ajatsooniga on lihtsalt ebamugav ning kalkulaator on täpselt sama, mis aasta tagasi ja sama vigane.

Nüüd märkmik. On raske ette kujutada kedagi nooleklahvide ning kahe nupu abil märkmeid tegemas. Seda on mõistnud ka InfoGenius ning muutnud märkmiku kasutamise iseenesest mõttetuks. Kogu Notepad'i peale on eraldatud vaid 4 lehekülge, millest iga leht mahutab vaid 38 tähemärki.

Viimase põntsu paneb Personal Organizer'ile fakt, et otse loomulikult vajab see programm ikkagi päris käekella olemasolu. Kassetil puudub sisemine kell ning igal sisselülitamisel küsitakse kasutajalt kuupäeva ja kellaaega. Kui tüütu!

Kokkuvõtteks

Personal Organizer on neist viiest kõige kõlavama nimega ning kuigi Travel Guide osutub esimest infopunkti kohates täiesti kasutuks, kukub Personal Organizer tänu oma pretensioonikusele palju kõrgemalt. Märkmete tegemine sellise seadmega on mõeldamatu, sest tunduvalt lihtsam on teha märkmeid pliiatsiga ajalehe servale. Igasugune otsimine sellet programmist on tunduvalt aeglasem kui tavalise telefonimärkmiku kasutamine ning ülejäänud funktsioonid, mis samuti pea igas paberist kalendermärkmikus olemas on, ei paelu inimesi ka 18 aasta võrra arenenumates seadmetes. Ja mis põhiline, '89. aasta Game Boy on ikkagi mängukonsool. See ei mahu isegi mantlitaskusse ära. On kahtlane, et keegi üldse üritas seda tõsiselt võetava pihuarvutina kasutada.

Kõik need 5 Game Boy mängu on suhteliselt haruldased, samas suhteliselt odavad ning leitavad umbes 5 dollari eest, muidugi juhul, kui neid ikka parasjagu leidub. Oma olemuselt võib neid võrrelda Game Boy kaameraga, mis pakub hullumeelset rõõmu umbes 20 minutiks. Aga kuna Productivity Pak sarjal puudub igasugune mänguline väärtus, võib ette kujutada, kui paljud neist mängukassettidest pettunud ostjate poolt lihtsalt minema visati.

Nintendo Power ehk tagasi augustisse 1995

2009-02-09T10:19:00.098+02:00

1995. aasta august oli konsoolinduses huvitav ja ärev aeg. Viienda generatsiooni suurtegijate esindaja Sega Saturn oli juba turul ning avapauku ootas Nintendo uus rivaal Sony PlayStation. Ees olid suured muutused.

Tol ajal võidutses konsooliturul veel Nintendo. Esimene Game Boy ja Super NES olid täies elujõus, neile toodeti aktiivselt mänge ning mõlemad konsoolid tegid edukat koostööd Super Game Boy abil. Ägedate reklaamidega tutvustati iga hetk müügile saabuvat revolutsioonilist Virtual Boy'd ning välja oli kuulutatud Nintendo Ultra 64.

Seda kõike kajastab täies oma aja vaimus '95 aasta Nintendo Power'i augustinumber Volume 75, "The only inside source for all Nintendo games."

Tegu on erilise numbrga, mis valmistab fänne ette Virtual Boy ostmiseks. Ajakiri pühendab 20 eksklusiivset lehekülge Virtual Boy siseinfo esmakordseks paljastamiseks. Põhjalikult käiakse läbi esimesed neli launch'i-mängu, mis on lühidalt ära kirjeldatud ka siinses Virtual Boy artiklis.

Üllatavalt vähe keskendutakse konsooli omadustele, lühidalt vastakse tüüpilistele küsimusele "a miks punane?" ja "kas patareidega kah saab?" Põhiline aur pannakse hoopis mängudes võitmise strateegiatele nii, et neid kirjeldusi võiks suisa walkthrough'deks nimetada.

Virtual Boy teema täiendamiseks on ajakirjas eraldi papilehel anakroomsed pildid, mille vaatamiseks vajalikud prillid lisati vaid kodutellimustele. Taaskord tuleb Virtual Boy puhul nentida, et ka nii vinge ajakiri ei suuda edasi anda efekti, mida konsool tegelikult näitab, isegi mitte 3D piltide abil. Ilmselt just seda silmas pidades rõhutas lugejaile Nintendo läbi tuttava Blockbuster'i konsoolirendi reklaami: "Virtual Boy must be experienced to be believed".

Tulevaste mängude tutvustamisele ja vanade taas elluäratamisele pühendab Nintendo oma ajakirjas palju energiat ning tulemus on võimas. Ajakirja keskele on kokku volditud 3 A4 suurune peatselt ilmuva Killer Instinct SNES'i versiooni vinge plakat.

Nintendo Power'i kaante vahelt leiab Earthworm Jim (GB) ja paljude teiste mängude lühitutvustused, kõige muu hulgas Killer Instinct Game Boy versiooni tiiseri.

Classified Information teemas avaldatakse vanemate mängude salajasi paroole ning värvatakse lugejaid agentideks koodide otsimisel. Üleüldse torkab ajakirjas silma aktiivne lugejate kaasamine ja intensiivne teemadesse sisse tõmbamine. Tegu on mahuka Nintendo reklaamiga. Samas pole see üldse häiriv, pigem vastupidi. Edasi lugedes isu ainult kasvab ning nii mõnigi seni tavalisena tundunud mäng seatakse uude valgusesse.

Mängud, mida tutvustatakse, on tolle aja parimad ning kaante vahel ei leidu ühtegi arvustust, mis üritaks musta valgeks rääkida.

Kogu ajakirja peale on kokku 13 väga põhjalikku mänguülevaadet, millest tuntumad on: Chrono Trigger (SNES), Yoshi's Island - Super Mario World 2 (SNES), Street Fighter II (GB) ja Judge Dredd (GB). Väike üllatus oli Ninja Gaiden Trilogy (SNES), mis koosneb kolmest '89 - '91 ilmunud Ninja Gaiden (NES) mängust. Üllatus selles mõttes, et tegu oli juba tol ajal klassikaga, mida siis muutumatul kujul SNES'ile edasi kanti. Mängule Phantom 2040 (SNES) on aga pühendatud korralik strategy guide peatükk. Mängu tasemed on lugejale täielikult lahti rullitud ning katavad kogu Killer Instinct'i plakati tagakülje.

Kõigi mängude ülevaateid saadab rikkalik pildimaterjal ning suuremate ülevaadete ekraanipilte täiendavad omakorda ägedad joonistused mängumaailmast - pure game art.

Kõigele lisaks avalikustatakse ajakirjas uue NU64 ning selle 2 esimese mängu Killer Instinct ja Cruis'n USA väljalaskeaeg tuleva aasta aprillis... jajah...

Kokkuvõtteks
Selgub, et vanade mängude puhul ei ole internet sugugi piisav. Ajakiri on vinge ning täis kaasaegset vaimsust, suutes anda uue elu ka sellistele iidsetele arcade klassikutele nagu Centipede ja Millipede.

Nintendo Power on äärmiselt kvaliteetne ajakiri, nii mõnusalt tugeva paberi kui ka sisu poolest. Kuna tegu on Nintendo enda ajakirjaga, siis keskendutakse seal ainult konkreetsele Nintendo teemale (seal hulgas DigiPen arvutimängukolledži tutvustamisele, mis oli teemakohane, äge ja ahvatlev). Ajakirjast puuduvad igasugused ülearused reklaamid. Kõik 116 lehekülge on täis puhast Nintendo "pauerit".

Nintendo Power on ajatu ja hindamatu infoallikas vanadele nintendopeerudele, kes leiavad, et Wii Virtual Console on kõige ägedam leiutis pärast Game Boy'd.

Tee ise Wii reisikomplekt

2009-02-09T00:01:00.002+02:00

Nindendo Wii pakend on üks mugavamaid ja vastupidavamaid konsoolipakendeid. See koosneb kahest vastupidavast sahtlist, millele on numbrite ja piltidega kenasti märgitud, millised komponendid neisse mahutada tuleb.

Wii pakend on äärmiselt vajalik, kui soovid mööda ilma ringi sõita ning konsooli mängimiseks üha uuesti kokku-lahti pakkida.

Kindlasti on hoolikad Wii omanikud märganud, et konsooli transportimisel esineb väike probleem. Nimelt, kuigi karp ise meenutab keskmise suurusega kohvrit, puudub Wii pakendil sang.

Probleemile on olemas lahendus, kui joote õlut piisavalt palju, et nelipakkide tassiminesest tüdinud olles juba 24-purgiseid kohvreid kasutate.

Pole teada, kas see on Nintendo ettenägelikkus või võeti kuulda eelmiste konsoolide omanike palveid, kuid õnneks disainis Nintendo Wii karbi täpselt selliste mõõtudega, et see mahub ülitäpselt Euroopa 24 x 0,33 l purgi õllekohvrisse.

Lisaks toimib õllekohver vutlarina, mis ei lase auto pakiruumis teie kaunil Wii karbil asjatult kriimustuda.

Kokkuvõtteks, kui tahate edaspidi oma Wii pakendit mugavalt tassida ja transpordikahjustuste eest hoida, siis jätke see nelipakk ning lubage endale üks korralik kohvritäis õlut. Jooge see tühjaks ja reisige mõnuga. Sama muretult nagu te seda Virtual Boy Blockbuster kohvriga teeksite.

Super Smash Bros. Brawl ja veidi Nintendo õnnemängudest

2009-02-08T03:11:00.014+02:00

Super Smash Bros. Brawl (2008) on kauaoodatud kolmas osa Smash Bros. seeriast. Esimene osa ilmus 1999. konsoolil Nintendo 64, selle järg Super Smash Bros. Melee (2001) oli aga Game Cube bestsellerite hulgas.

Kogu Smash Bros. seeriat iseloomustab ja eristab teistest võitlusmängudest reegel, et võidab mängija, kes viimasena areenile jääb. Elunäidiku asemel on kasutusel vigastatuse protsent. Mida kõrgem see on, seda kaugemale löögi saanud mängutegelane lendab. KO jaoks peab aga vastase üle serva lennutama, mis tähendab, et ka täiesti vigastamata tegelane võib ühe hetkega matši kaotada.

Käesoleva mängu peamiseks uuenduseks on edasiarendatud ühemängija seiklusmängu osa, mis varasemates osades on tagasihoidlik olnud. Ja otse loomulikult on mängule lisatud online võimalus.

Seiklusmäng Adventure Mode: The Subspace Emissary on üsna äge. Ka seda saab mängida kahekesi, nagu võitlus- ja actionmängude puhul tavaks. Tegu on klassikalist platvormerit meenutava mänguga, mida ilustavad korralikud videoklipid. Mängus on tegelased ette antud ning need vahetuvad pea iga taseme järel. Mängu käigus saadud kleebiste abil saab oma tiimiga ühinenud tegelaste omadusi arendada. Süsteem on üsna keeruline. Kõigi 700 kleebisega majandamiseks on pühendatud tervelt 20 lehekülge 208-st raamatus Super Smash Bros. Brawl Official Game Guide Premiere Edition.

Super Smash Bros. Brawl mängu Classic Mode sisaldab 12 erinevat võitlusvälja ja 2 Target Smash taset. Classic Mode läbitakse algusest lõpuni kindla valitud tegelasega. Tasemed on erineva raskusastmega. Näiteks võib mõni tase lõppeda juba sekund pärast algust, kui loll vastane otsustab ise üle ääre alla hüpata. Samas tuleb ette ka pikaks venivaid kaklussessioone, mis ei taha kuidagi lõppeda.

Online's, kui sa ei viitsi kakelda ei sõprade ega võõrastega, on sul alati võimalus kasutada oma mängus teenitud münte totalisaatoril. Iga natukese aja tagant saab panna panuse tegelasele online matšis ning vaadata, kuidas ta haledalt peksa saab ning kogu sinu panustatud summa tuulde lennutab.

Super Smash Bros. Brawl totalisaator meenutab, et Nintendo on läbi ajaloo olnud väga õnnemänge soosiv. Näiteks Game Boy mängus Super Mario Land (1989) sai iga taseme lõpus proovida õnne elude ja Power-Up'de peale.

Super Mario Land 2: 6 Golden Coins (1992) sisaldas juba konkreetset kasiinot, kus oma suure vaevaga korjatud münte elude saamiseks ohverdatud sai.

Ka Nintendo DS mäng New Super Mario Bros. (2006) ei ole õnnemängudest puutumata. Picture Poker on ikka väga sõltuvust tekitav.

Virtual Boy

2009-02-01T21:23:00.004+02:00

Virtual Boy müsteerium

Virtual Boy on Nintendo mängukonsool aastast 1995. Konsoolil on legendaarselt negatiivne kuulsus. See on Nintendo suurim läbikukkumine, mis omakorda põhjustas arendaja Gunpei Yokoi, tuntud kui Game & Watch, Game Boy ning Metroidi leiutaja, firmast äratõukamise.

Kuigi esimestest pettumustest on möödunud juba üle 13 aasta, ei halastata konsoolile läbikukkumist tänini. Üldiselt arvatakse, et unistus virtuaalsest mänguelamusest oleks võinud ideeks jäädagi: "Worst console ever existed", "Virtual Boy really did suck". Samas leidub neid, kes vastupidiselt peavad Virtual Boy'd geniaalseks.

Nintendo elektronmängude ning Game Boy puhul ei teki kahtlustki, et tegu on mänguajaloo pärlitega. Seega tekitab Virtual Boy saatus küsimusi. Miks ikkagi konsool nii koledal kombel ebaõnnestus? Selliselt, et ka tehnika arenedes pole taolist mängukonsooli toodetud. Ja mida erilist VR-32 projektis oli, et Gunpei seda läbilöövaks ideeks pidas?

On raske leida midagi, mis tekitaks minus rohkem uudishimu, kui üks nii suure käraga läbikukkunud konsool. Otsustasin siis endale juubeliks Virtual Boy kinkida ja mul vedas, leidsin US eBay'st mõistliku pakkumise. See oli perfektselt presenteeritud, turvalises Blockbuster originaalkohvris ning worldwide shipping jõudis minuni haruldase 5 päevaga.

Virtual Boy Blockbuster komplekt

Virtual Boy reklaamimiseks laenutas Nintendo koostöös Blockbuster'ga konsoole kodukasutajatele. Oli ju vaja, et inimesed uudse mängumasinaga harjuksid ning mõistaksid, kui vastupandamatu $180 hinnasildiga Virtual Boy on. Laenutuskomplektid olid mõeldud ainult rentimiseks, kuid pärast konsooli läbikukkumist müüdi need $30 eest maha.

Blockbuster pakend on äge, turvaline ja mugav. See on Nintendo Virtual Boy sildiga plastikkohver, millesse on liimitud kasutusjuhend ning spetsiaalselt lõigatud vahtkumm konsooli ohutuks transportimiseks. Tänu kohvrile on mu Virtual Boy super-kaasaskantav ja sangaga. Pole mingit probleemi see tädile külla minnes auto pakiruumi visata ning õigel ajal välja võtta ja võita inimeste tähelepanu. Näiteks Wii'ga reisimine nii mugav ei ole, kuid sangaprobleemi lahendab tühi A'le Coq õllekohver.

Kohvrid on üleüldse coolid, eriti coolid on need kohvrid, millel ilutseb punane Virtual Boy silt ja sellest coolim saab olla ainult kohver, mis sisaldab täiskomplektset laetud akudega Virtual Boy'd, valmis mängima kujutisega sinu ajus.

Virtual Boy põrumine

Kokku müüdi konsoole umbes 770 000, mis on väga väike kogus võrreldes tavaliste kümnete kümnete miljonitega. Esimene mäng Jaapanis tuli välja juunis 1995 ning viimane USA's 1996 aasta märtsis. Kogu Virtual Boy teek on siis 20 Jaapani ja 14 USA mängu ehk 23 erinevat mängu. Läbikukkumise peamisteks põhjusteks peetakse algset suhteliselt kallist hinda ning ekraanipilti, mis piirdus vaid punasega mustal taustal. Samuti ei mõistetud, mis otsast konsool portatiivne on ning kurdeti olematu ergonoomika üle. Reklaamitud selili murul mängimise võimalus ei näi just kuigi ahvatlev ning laua taga mängimine nõudis liikumatut isteasendit. Kokkuvõttes tegi Nintendo Virtual Boy'ga täpselt sama vea nagu Atari Lynx'ga 6 aastat varem. See oli kallis, suhteliselt kohmakas ja vajas tööks 6 AA patareid või pigem toiteadapterit.

Jagamatu mänguelamus

Virtual Boy veel üheks oluliseks miinuseks oli, et selle mängimise kogemust ei saanud jagada. Esiteks puudus võimalus kahe konsooliga paaris mängida, sest ametlik link-kaabel jäigi valmimata. Teiseks ei toeta link-kaabli porti peale paari homebrew ükski ametlikult ilmunud mäng.

Avastasin üllatusega veel ühe probleemi. Virtual Boy mängijal puudub absoluutselt igasugune võimalus vahetut kogemust edasi anda. Sa kas oled asja sees, näed ja juhid kõike või siis ei näe mitte midagi. Ma pole varem märganud, kui oluline on vahetu mängukogemust jagamise vajadus, sest see toimib iseenesest. "Vau! Vaata, vaata, kui äge koht!" Virtual Boy'ga pole see lihtsalt võimalik. Puudub isegi üle õla piilumise võimalus, nagu Game Boy'ga mängides. Mängu pausimise ja vaatevälja üleandmisest ei ole samuti kasu, sest siis jääb mängijal endal põnev koht nägemata ning ilmselt ka mäng pooleli.

Virtual Boy puhul on tegu tõeliselt personaalse elamusega, mida saab jagada vaid inimesega, kes on sama kogenud ning teab täpselt, millest on jutt. Siiski, see on umbes sama lõbus nagu vaheldumisi üle ühe vaadates õhtust filmielamust nautida.

Virtual Boy 3D efekt

Konsooli eesmärgiks on mängijale luua omapäerane 3D maailm ning sellega saab ta ka üsna hästi hakkama. Efekt on veidi sarnane sini-punaste stereoprillidega piltide vaatamisele, kuid kujutise varjundite arv on piiratud 4 punasega mustal taustal. Liikuvad objektid ehk sprite'd on mõnusalt kahemõõtmelised, nagu paberist välja lõigatud - Paper Mario. Hästi on tajutav nende erinevatel kaugustel paiknemine. Mängu vaataja näeb ruumi perspektiivis, mis meenutab kohati ülikorrektselt paberist volditud nukumaja või pabernukkude teatrit. Väga omapärane efekt, tekib tahtmine käega katsuda.

Üldiselt on pilt on kirgas, kuigi kogu ulatuse täiesti selgelt nägemiseks tuleb veidi asendit kohendada, sest servapoole jääv ala tundub õrnalt fookusest välja jäävat. Mängimist see siiski ei sega ning üleüldine pilt on kenasti nähtav.

Mängijale luuakse efekt umbes 12" ekraani vaatamisest. Tegelik ekraanide suurus on 1", mille tekitavad LED lampidest koosnevad 1x224 ekraanimaatriksid. Ekraanide toimimise põhimõte on üsna keeruline. Mõlema silma jaoks on eraldi LED-maatriks. Maatriksi vastavalt vilkuvate LED'de valgus läbib suurendusklaasi ja põrkab vastu kiiresti võnkuvat peeglit, mille abil pannakse kokku silma ekraanile projitseeritav 50Hz'ne 384 x 224 pilt.

Tegu on väga õrna süsteemiga, mis ei talu põrutamisi. Tüüpiline avalduv viga on LED-maatriksite kaabliühenduse purunemine põrutamistel. Jälle põhjus, miks Blockbuster'i kohver rokib.

Unikaalne elamus

Enne konsooli saabumist tutvusin emulaatori abil mängudega, kütsin ennast üles ägedate reklaamidega ning jahutasin sarkastiliste videoarvustustega.

Emulaatoril ei näinud ma midagi erilist peale selle, et võimalike nuppude arv ja paigutus muutis mängumõnu olematuks. Red Alarm tundus kudagi Vectrex ning Mario ja Wario mängud olid pigem vana Game Boy, kuigi tegelikult peaks graafika olema midagi enamat kui Super Nintendo. Emulaatoritega on alati probleem, et mängu tunnetus käib ringiga mööda originaalsel riistvaral mängimise elamusest. Isegi Game Boy mänge on mõnusam mängida Color'il kui taustavalgusega Game Boy Advance SP'l.

Reklaamid olid ägedad, nagu tol ajal ikka kombeks. Sellised filmi- ja multikalikud, mis äratavad vaatajas hetkega nostalgilise vajaduse ägedate retromängude järele. Sama lugu on mängude kaanepiltidega, vana label-art lihtsalt on mõjusam, vähemalt minu jaoks. Näiteks Atari 2600 mängude siltide kujundused pakatavad fantaasiast ja sisendavad, et tegu on üliägeda mänguga, isegi siis, kui ma tean, kui crap see mäng tegelikult on. Täpselt see sama võlub mind ka Game Boy mängude juures. Pea iga label peidab endas heal tasemel miniatuurset kunsti ning kannab ajastu märki. Välja arvatud spordimängud, nende pildid on sama igavad nagu spordimargid.

Videoülevaated keskendusid üldiselt konsooli nõrkadele külgedele, kuid oli ka positiivselt objektiivseid erandeid, kus toodi esile konsooli ja mängude häid ja halbu külgi.

Mind ei häiri spoilerid, proovisin neid leida nii palju kui võimalik, et olla valmis nii heaks kui halvaks. Soovisin Virtual Boy'd kogeda täies eelarvamuse relvastuses. Kokkuvõtteks võin öelda, et see kõik ei rikkunud mu elamust ega üllatusi. Eelinformatsioon oli tore, kuid esmakogemus ise oli lihtsalt vaimustav, unikaalne audiovisuaalne elamus. Kõik see kriitika ei tähenda enam midagi, tuleb tõdeda, et tegu on geniaalse mängukonsooliga. Arvatavasti sellepärast, et ma lihtsalt olen selline, keda taolised asjad vaimustusse ajavad.

Virtual Boy ergonoomika

Nagu eespool mainisin, on Virtual Boy puuduseks lubatud portatiivsuse puudumine. Sellega saab mängida vaid laua taga istudes või selili pikutades. Soovitavalt just voodis selili, sest siis on väiksem võimalus, et konsool vastu maad lendab. Laua taga mängides toetub konsool jalustele, selili asendis aga näole. Mõlemad mänguasendid nõuavad liikumatult olemist ning mängijal on ennast keset mängimist pea võimatu kohendada. Mugavam on siiski selili mängida, sest siis saavad selg ja kael vähem koormust, küll aga võivad surema hakata käed.

Samas, pole fikseeritud asend väga suur probleem, sest mängudel on vaikimisi 15 minuti autopaus, mis tuletab meelde silmi puhata. Ja silmi on tõesti vaja puhata, eks see ole individuaalne, aga 15 minuti limiiti ignoreerides ründas mind äkitselt korralik iiveldustunne. Loomulikult ei riku see rõõmu mängimisest, lihtsalt raskem on mängida.

Konsooli külge on juhtmega ühendatud pult, mille külge saab omakorda ühendada vooluadapteri või 6 AA patareid. Adapter on Super Nintendo'ga ühilduv, aga paraku USA konsooliga, mis tähendab, et ma enda SNES'i adapterit kasutada ei saa. Õnneks oli komplektis ka patareide adapter, väga sarnane Xbox360 lahendusele, ning tänapäeval pole 6 AA aku laadimine eriline probleem.

Pult ise on omapärane ja mitte just kõige ilusam. Sellel sümmeetrilisel puldil on kaks D-pad'i ja triger nuppu nimetissõrmedele ning tüüpilised A, B, Start ja Select. Lisaks ka konsooli ON/OFF lüliti. Parempoolset D-pad'i kasutavad vaid mõned mängud, kus on vaja laiendada liikumist 3D ruumis. Enamuse mängude puhul oleks piisanud ka SNES'i taolisest puldist, mis on mugavam ja näeb kenam välja.

Kuna pult kinnitub juhtmega lauapinnast üle 20 cm kõrguva konsooli külge, siis jääb mulje, et kohe-kohe prantsatab kogu kupatus ümber. Kuigi konsooli jalused on suhteliselt peenikesed, võrreldes konsooli endaga, siis tegelikult asi nii hull ei ole. Siiski, pult näpus kuhugi jooksma hakata ei ole eriti mõistlik.

Virtual Boy kokkupanek ja lahtivõtmine meenutab, eriti tänu coolile Blockbuster kohvrile, filmidest nähtud palgamõrtsukate rahulikku tasakaalustatud tegevust või siis muusikariistade üles seadmist. Kõigepealt tuleb välja võtta jalus, see avada ning lauale asetada. Seejärel Virtual Boy ise ning sobitada see jalusel olevale klambrile. Pärast kinnitamist kontrollida kaldenurka ja kinnitust. Siis võtta pult ja patareide adapter, laadida sellesse polaarsust jälgides kõik 6 patareid ning ühendada puldi pistik Virtual Boy põhja alla. Nüüd saab sisestada mängu ja käivitada konsooli ning kontrollida, kas on vaja reguleerida silmaekraanide fookust ja omavahelist kaugust.

Pole just tegevus, mida tahaks pargis enne selili mängimist teha. Huvitav, mida nad mõtlesid, ma kõhkleks isegi oma koduaias ennast täielikult muust maailmast eraldama, vähemalt sellise seadmega.

Mängud ise

Konsoolile lisaks on mul mõned mängud, mis teeb üle kolmandiku kogu USA Virtual Boy mängude valikust: Mario's Tennis, Red Alarm, Teleroboxer, Mario Clash ja Virtual Boy Wario Land.

Mario's Tennis on mõnus tennisemäng. Pole just palju rohkem 3D kui see, mida näeme Wii Sports tennises, aga samas on see esimene Wii'st vanem tennis, mis niivõrd kaasa haaras. Mängida saab 7 erineva Mario mängudest tuntud tegelasega ning teha turniiri nii paaris kui üksteise vastu. Mõnus on, et tennisepalli asukoht on ruumis tajutav. Kogu väljaku kujundus ja tegelased on üldse väga armsad ning suhteliselt detailsed. Jääb mulje nagu näidataks paberile joonistatud ja välja lõigatud objekte punases pimikuvalguses. Väga cool efekt.

Red Alarm on täiesti 3D mäng. Kogu pilt joonistatakse sirgjoontest, puuduvad küll tekstuurid, aga see ei sega eriti. Võib-olla 1995. aastal oodati enamat, sest eeskuju Star Fox'i näol oli olemas, kuid praeguses kontekstis tundub võrgustik-graafika ägedam kui arusaamatute punaste tekstuuridega pinnad. Mängus tuleb mööda tunneleid ja ruume ringi sõita ning tulistada kõike, mis sind tulistab. Selles on vahvaid deitaile. Näiteks üht ruumi läbides on näha, kuidas kari lahedaid kriipsujukusid laevade poole tormab. Hävitasin segavad objektid ning asusin neid paariks minutiks jälgima. Selgus hoopis, et tegelased ei suvatsegi ootel sõidukitesse minna vaid hoiavad lihtsalt kindlat ohutut distantsi ning sagivad ringi. Mängu lõppedes saab vaadata kordust ning näha enda toiminguid iga nurga alt ja erinevatest kaugustest.

Teleroboxer on poksimäng, milles istud oma hiigelrobotis ja võitled teise vastu. Väga lahe, aga suhteliselt raske mäng. Selles mängus on Virtual Boy periskoobile või sukeldumisprillidele sarnanev näo valguskaitse kõige paremini ära kasutatud ning tõesti tekib tunne nagu istuksid päriselt masinas. Äge efekt on, kui nokaudiga sinu ekraan sisse lüüakse ja pilt eest kaob. Otsest vajadust siin 3D järgi pole, mäng oleks mängitav ükskõik, millisel konsoolil, aga äge on see ikkagi.

Mario Clash on Mario Bros. Virtual Boy versioon, kus kogu 3D seisneb kahes kaugustasandis. Mäng on lahe, nagu sellised mängud ikka. Näeb kena välja ning on kaasahaarav. Ja maksab eBay's suhteliselt palju.

Virtual Boy Wario Land särab, nagu iga Wario Land. Mäng on küll tavaline Wario platvormer, milles saab vahetevahel tagumisele plaanile ronida, kuid kolmemõõtmelisuse efektid on täiesti olemas ning lisavad maailmale põnevust juurde. Selles mängus on lahe pabernukkude ja nukumaja efekt eriti hästi tajutav. Mäng ise on vastupandamatu.

Kokkuvõtteks

Kui mõelda ennast aastasse 1995, võib inimeste pettumusest isegi aru saada. Värske Virtual Boy omanikuna, kes on pikemat aega lugenud Nintendo Power nuppe hüper-ägeda uue konsooli kohta, unistanud oma sõpradega, kui äge see ikka olla võib ning näinud kõiki reklaame, mis ühel häälel kõiki ootusi kinnitavad, võis maapeale tagasitulek ja pettumus olla üsna suur. Eriti, kui just kohe oli välja tulemas Sony Playstation ja aasta pärast Virtual Boy'ga samas hinnaklassis olev Nintendo 64. Kujutan ette, et suhteliselt vähesed vanemad said endale lubada järjestikku ilmuvate konsoolide ostmist, mistõttu pandi paljud lapsed valiku ette. Loomulikult usaldati mängukonsoolide printsessi Nintendo't.

Seda suurem võis olla pettumus, kui sina istusid oma paari mänguga totra ujumismaski ees ja naabripoiss mängis uue Sony'ga ning sinu väljavaated uuele konsoolile olid kuskil ülejärgmiste jõulude taga. Oletan, et see on see viha, mida paljud ei suuda unustada tänini.

Sellises ajalookriitilises valguses vaadatuna on James Rolfe AVGN Virtual Boy ülevaade suhteliselt objektiivne.

Tänasest vaatenurgast on Virtual Boy aga suhteliselt haruldane ja supercool, eriti retrosõpradele, kes elavad väljaspool Ühendriike ja Jaapanit. Tänu hävingule kahel esimesel turul ei jäetud ülejäänud regioonidele kuigi palju valikuvõimalust. Lisaks on kogu tiraaž äärmiselt väike ning võimalus töökorras Virtual Boy leidmiseks on üle 30 korra väiksem kui tunduvalt vanema 1977. aasta Atari 2600 puhul. Euroopast ostmine on suhteliselt raske, sest postitamise hind ulatub pooleni konsooli enda hinnast ning väga vähesed müüjad on nõus maalt välja saatmisega.

Niisiis, mind ei häirigi nii väga mängude vähesus, sest see teeb kollektsioneerimise mõneti lihtsamaks. Kuigi, kurb on, et kasutamata jäi tohutu potensiaal, kui mõelda näiteks mängule Doom. Ma ei ole küll võimeline pikemalt Doom'i mängima, sest selle 3D ajab mul üsna kiiresti südame pahaks, siiski on kahju, et midagi taolist ei jõudnud konsoolile, kuhu see mäng ideaalselt sobiks. Mind ei häiri ka link-kaabli puudumine, sest nagunii pole kilomeetrite raadiuses sõpru, kes saaksid oma Virtual Boy'ga külla tulla. Üldiselt ei häiri mind ükski Virtual Boy puudus, sest positiivne üllatus esmakogemusel oli liialt suur.

Ma ei oodanud liiga paljut, kuid see, mis saabus, ületas mäekõrguselt kõik ootused. Virtual Boy näeb päris elus coolim välja kui piltidel või videos, visuaalne osa on coolim kui reklaamides ja konsool ise on tõesti suur ja kole, või siis pigem Suur ja Äge! Ükski pilt ega emulaator ei suuda edasi anda vahetut mängukogemust. Võib-olla ehk ainult üht kogemust saaks ilma konsoolita edasi anda, kui proovite Virtual Boy'd ja huuletubakat korraga tarbida.

Game Boy collection

2009-01-06T01:52:00.001+02:00

Taaskord Game Boy'd ja sellega seonduv kraam. Need konsoolid siin on kõik võimelised mängima orig GB mänge. Esindatud on rared nagu Play It Loud! ja GB Light. Silmarõõmu pakub printiv Printer. Ning võimalik näha töötamas päris Game Genie't.

Vaadake high quality's.

Võtetel ei saanud viga ükski loom.

Leaking battery

2009-01-03T18:25:00.002+02:00

Mitte alati ei ole mulle selline collectori õnn naeratanud, nagu NES'i ja kuldse Zelda saamisega läks. Näiteks pildil toodud Kid Icarus on kah suhteliselt haruldane, aga kahjuks lekkis sellel patarei.

Huvitav, mida teevad suurte SNES, GBC, MegaDrive ja teiste taoliste kollektsioonide omankud, sest ühel päeval peaks nende riiuleid tabama suur oksüdeeriva löga voog.

Paraku on nii, et kui midagi juba oksüdeerub, siis seda täiesti peatada ei saagi. Patarei eemaldamine on kah paras trikk. Need on mõlemalt poolt klemmide külge needitud. Oleks saanud klemmid otse plaadilt lahti tinutada, kuid eelistasin plaati säästa. Hetkel pole mul aimu, kuidas uus patarei sinna asemele saada... kuidagi liimides arvatavasti...

Nintendo Entertainment System

2009-01-03T17:52:00.001+02:00

Sain enda NES'i ja Terminator 2 osta.ee oksjonilt 200 krooni eest (juhhuu!). Äärmiselt armas ja tänuväärne müüja Irina Rusinovska pani kaasa veel ühe puldi ja Legend of Zelda mängu (toimiva patareiga).

Siinsamas ei saa mainimata jätta, kui sitt ja ajale jalgu jäänud süsteem osta.ee on. Häbenege oma otsimootorit ja kategooriate süsteemi. See on peaaegu sama halb kui HV foorumi, Soovi ja Kuldse Börsi oma.

Boxed Game Boy games

2008-12-21T18:19:00.001+02:00

You see them naked!

Music: Pilvikud - Korje
http://www.myspace.com/pilvikud

Last Action Hero - 3 minute opinion

2008-12-12T11:06:00.002+02:00

Natuke kodukootud retrovideokunsti ehk Last Action Hero esimesel GameBoy'l.

Mäng pärineb 1992. aastast ning väljastati arvatavasti filmiga samal ajal. Tüüpiliselt filmide põhjal tehtud mängudele on ka LAH puhul tegu paraja läbikukkumisega. Mäng iseenesest ei olegi nii väga halb, pigem üllatavalt vaheldusrikas, kuid üsna lühike. 9 mõneminutise tasemega mängu on üritatud "pikemaks venitada" klassikaliselt tobedate võtetega nagu liiga lühike ajapiirang, palju takistusi ning tüütult rasked vastased.

Vastastega puhtalt kaklemisele või takistuste ületamisele keskendudes võib juhtuda, et taseme lõpus saab aeg lihtsalt otsa. Enamasti aga saad esimeste vastaste käest nii pikalt peksa, et isegi kui tervist napilt alles juhtub olema, saab ikkagi aeg otsa. Igasugune liikumine peale jooksmise on muudetud suhteliselt aeglaseks. Näiteks vastaselt pihta saamine võtab ära üle sekundi ning ka hüppamine on väga uimane. Kinoteatri tasemes tuleb oma löömisi aga väga hoolikalt ajastada (ka rusikalöök on aeglane, jalalöök on eriti aeglane ja veel lühema ulatusega), sest juba üle paari korra lõuga saades on üsna kindel, et napilt enne lõppu saab aeg otsa.

Niisis, mängu skoori viib alla puhas frustratsioon aeglase tagasikukkumise vaatamisest. Vastaseid ei saa vältida ning isegi nende puudutamine lennutab su kaugele eemale (action hero my ass). Mängisin mängu läbi puhta pettusega (Game Shark) ning isegi sellega tuli mõnes kohas pikemalt kakelda ning mõistatada, kuidas täpselt erinevates kohtades korjatud maagiliste kinopiletite eest saadud asju kasutada.

Last Action Hero review

2008-12-12T10:38:00.001+02:00

Review here

Mortal Kombat, Super Game Boy ja Castlevania

2008-11-28T22:54:00.001+02:00

Mortal Kombat'i esimene mäng on tõeline saast. Kõik, mida ScrewAttack räägib, on tõsi. Minu arvates ei ole teine osa eriti palju parem. On küll mängitavam, aga mitte parem. Kolmas osa... ma tõenäoliselt vihkaksin seda seeriat, kui see baseeruks ainult GB'l. Mängu portijad ei saanud arvatavasti üldse aru, mida GB endast kujutab ning milles seisneb selle konsooli võlu. Fotorealismipeded

Super Game Boy teeb maagiat Kirby's Dream Land 2 abil. Super Game Boy aastast 1994 on fantastiline seade, mis võimaldab GB mängude mängimist suurel ekraanil. Tegu on riistvaralise Game Boy'ga. Edastab SNES'le pildi ja hääle ning mõnede mängude puhul kasutab ka SNES'i riistvara.

Castlevania Adventure on sutheliselt aeglane, suhteliselt odav ja laialt saadaval. Siiski täiesti mängitav klassika. Belmont's Revenge on väga hea mäng ning küllalt kallis. Castlevania Legends on aga lihtsalt ülehinnatud hea mäng, kuid pole sellist hinda väärt. Boxed versioon $250...?. Tõenäoliselt on harulduse põhjus selles, et USA väljalaskeaasta oli 1998. Ehk siis original Game Boy viimasel aastal. Mulle meeldib Belmont's Revenge kõige rohkem.

Game Boy Light

2008-10-22T20:51:00.001+03:00

Sain endale siis sellise konsooli nagu Game Boy Light. Kui te veel ei tea, millega tegu, minge youtube.com otsige vastav video ning nautige kadestavaid kommentaare video tegija suunas. See on konsool, mis on RARE ja mida kõik endale tahavad. Täpsemalt küll üles haibitult haruldane, sest tegelikult on see eBay kaudu soovijale vabalt saadaval. Kasutatud ekspemplaride hinnad kõiguvad $45 ja $75 vahel ja sealt edasi. Mina sain enda oma $43 eest. Välimus on sellel kah muidugi vastav. Ekraan on küll pea kriipimata, kuid hõbedane kiht on korpusel üsna kannatada saanud. Light'i värvivalikus on ka kuldne versioon, mis on pisut kenam, sest iga värv on kenam kui see, mida odavaltel telekatel ja DVD-mängijatel kasutatakse. Kohati kulunud odav hõbedane värvikiht aga ei takista ennast tundmast cool'i Game Boy Light'i omanikuna.

Light'i teeb haruldaseks asjaolu, et seda said 1997. aastal osta ainult jaapanlased. Väidetavalt ei toodud ühtegi partiid U.S. turule ja loomulikult ka mitte Euroopa maadesse. Põhjusi ei tea, aga ehk valmistuti järgmise aastalõpu uue generatsiooni Game Boy massturustamiseks.

Miks Light hea ja ihaldatud on? Loomulikult sisaldub vastus juba konsooli nimes. See oli esimene ja järgnenud kuue aasta jooksul ainus ametlik Game Boy, mida ilma igasuguste lollide lisavidinateta hämaras ja pimedas mängida sai. Konsool on rohelise taustvalgusega, mis on väga sarnane Palm Vx seeria pihuarvutile. GBA SP ja NDS stiilis taskulambina seda just kasutada ei saa, kuid mängimiseks sobib roheline kuma väga hästi. Patareide säästmiseks saab valguse ka välja lülitada, sest lüliti on kolmeastmeline OFF...ON/LIGHT.

Ekslikult väidetakse, et Light on peaaegu samade mõõtmetega nagu Game Boy Pocket (1996). Ekraan on tõesti sarnane ja sama suur, kuid konsool ise on napilt suurem kui Game Boy Color (1998). Pocket on aga tunduvalt väiksem kui Color. Pocket on äärmiselt armsa välimusega konsool, eriti need versioonid, mis pole hõbedased. Segaduse põhjustajaks võib olla asjaolu, et suuruse hindajad teevad seda piltide põhjal, millel torkab silma just konsoolide sarnane disain ning suuruste vahet peetakse ehk optiliseks petteks.

Light kasutab erinevalt Pocket'st (2xAAA) ja samaselt Color'le kaht AA patareid. Mulle meeldivad AA'd, neid leiab kõikjalt, näiteks Wiimote'st. Patarei täituvuse näitamiseks on ka sellel konsoolil täiesti kasutu punane LED, mis tuhmub alles koos pildi kadumisega. Millegi pärast mõjub ergas punane majakas rohelise taustavalguse juures eriti imelikult. Teiste konsoolide puhul see nagu ei sega. Näkku ergavast LEDist ei suudetud veel loobuda ka Color'i juures. Pocket'i tootmise alguses üritati, aga ju siis ebaõnnestunult.

Miks ma Light'i mängimiseks ei kasuta? See on minu käte jaoks Game Boy sarja kõige ebamugavam konsool. Disain on suhteliselt rohmakas ning kuna Light on Pocket'i suurem vend, siis puudub esimesele originaalsele Game Boy'le omane mõnus pehmus. Siinkohal mainin, et vanade mängude mängimiseks on üllatuslikult parim Color. Loomulikult juhul, kui ruumis piisavlat valgust on. Disain on perfektne ning pildikvailiteet vanade hallide GB mängude jaoks parim. Ka ei sobi minu maitsele paljukiidetud Pocket'i ja Light'i ekraani kvaliteet.

Kes teab ehk on asi selles, et kasvasin üles esimese Game Boy laimirohelisega. Igatahes, kui päris vana tunda tahan, kasutan pigem esimest konsooli ning Light'i coolness'i abil jahutan lihtsalt mängimisest tulitavaid käsi.

Mario's Picross

2008-10-09T10:02:00.002+03:00

Üks sõltuvust tekitavamaid puslemänge üldse - aastast 1995. Kes vähegi 5 minutiks süveneda viitsib ja mängu strateegia endale selgeks teeb, ei pane mängu enne lõpetamist käest. USA turul osutus see läbikukkumiseks ja Euroopa turg on Nintendole vist alati kolmandajärguline olnud. Igatahes Mario's Picross 2 GB'le ilmus ainult Jaapanis. Konkreetse mängu praegune turuhind kõigub kuskil $15 juures ja ulatub kuni $70 karbiversiooni eest. Õnne korral saab sellise ka 5 dollari eest. Mäng kasutab savede hoidmiseks patareid. Uskumatul kombel on enamus selliste cartide partareid veel töökorras. Kui ei ole, siis nende vahetamine on üsna riskantne tegevus.

Olen proovinud ka Picross DS'i, aga sain vist väikese üledoosi ja praegu ei viitsi. Pealegi on vanadel mängudel uute ees üks super omadus meie kiires elus. Enamasti on nende käivitamine ja mängu alustamine väga kiire. Ei mingeid reklaame ega ülearuseid tervisekaitsetalituse poolt pealesurutud screene.

Video siin: http://www.youtube.com/watch?v=P8LIn2-L_DQ

Mario's Picross - 4 minute opinion

2008-09-28T23:05:00.004+03:00

Review here

C64 meets 40"

2008-08-01T22:43:00.002+03:00

Multi-purpose personal computer for educational and business use! MicroComputer with High Resolution & Sound Synthesizer!

It is Commodore 64 from year 1982 and it feels just perfect on 40" LCD

Are you keepin' up with the Commodore?

Tetris - One minute opinion

2008-07-12T18:56:00.005+03:00

Game Boy'st rääkides tuleb alustada Tetris'est, sest just see mäng on üks põhjustest, miks Game Boy niivõrd edukas kaubamärk on olnud. 1989. aastal otsustati Super Mario Land asemel Game Boy pakendisse kaasa panna hoopis Tetris. Mäng, mis suudaks võrdselt haarata nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Pigem isegi täiskasvanuid, sest just nemad olid algselt Game Boy eeldatav sihtgrupp.

Review here

Original Game Boy game collection (June 2008)

2008-06-12T21:52:00.004+03:00

Some gameboy games I own

Rayman Raving Rabidds 2

2007-12-07T23:01:00.002+02:00

Mul on Nintendo of Europe lehel umbes üle 6000 tähe. Juhuu, saan osta 1500 wii punkti. Ei tea isegi päris täpselt, miks ma 5 aastat tagasi neid tähti koguma hakkasin. Võib-olla seetõttu, et tookord lubati 6000 tähe eest tasuta GBA, mis loomulikult hetkega ära jagati. Investment to future maybe... Aga see selleks.

Käisin täna Andricos ja avastasin ebameeldiva üllatusena, et nad on oma hinnapoliitika ümber teinud... Ühesõnaga, ostsin 999 eest Rayman Raving Rabbids, kuigi see laohind oli kallim kui näiteks Kaubamajas.

Mäng ise

Intro on, väga lahe. Ka Ubisofti kõll, mida nad sada aastat uuendanud pole, oli omal kohal. Kogu mängu ülesehitus on keskendunud faktile, et kui mees tahab minimängu mängida, siis ta peab seda saama. Minimängude lahti lukustamine on muutunud sümboolseks ja ei sõltu enam scoorist (vähemalt ei ole avastanud, et sõltuks). Mis veelgi parem, sa saad koostada oma lemmikminimängude kollektsiooni. See väike featuur annab minu jaoks asjale palju juurde, sest RRR1 puhul oli suht tüütu otsida mänge, mida tahtsid ise uuesti teha ja teistelegi näidata.

Presentatsioonilevel on tõusnud. Minu arvates kohe väga palju. Mängude introklipid on huvitavad, pikemad ja veelgi naljakamad. Mäng on jagatud tuurideks: USA, Euroopa, Lõuna... Ida... kõik sellised kohad, kuhu tulnukad võiksid oma suurte õhulaevadega Independence Day eeskujul hõljuma minna.

Iga continendi lõpus saad ühe bonus-railshooteri, mis on üsna lahedad, kuigi esimese osa railshooterid on lühemad ja pingelisemad. Surma sa seal vist ei saa ja kogu tegevus toimub fotorealistlikus keskkonnas. Näiteks on nähtavad objektid, nagu autod-majad ja tuletõrjeveehüdrandid on muudetud objektideks, mille külge sinu vetsupumbad külge jäävad.

Isegi jäneste kostümeerimise osa on omaette vahva. Nimelt saab neid täringu abil. Kostüümeerimisvõimalus, jättis mind tutvustustes külmaks, kuid kuna nad jagavad sulle iga minimängu lõpus ühe vahva kostüümi, siis sa lihtsalt ei saa seda mõne vaese jänese selga proovimata jätta.

Kahjuks pole ma veel jõudnud kõige oodatuma mänguni - Rabbid Rock Band.

Kokkuvõtteks. Paljud arvustused kiidavad RRR2. Õnneks enne ostmist lugesin ka üht laitvat, kus öeldi, et see ei sobi õlut ja juustu näost sisse ajavale keldris Wiiga mängivale karvase seljaga tüübile. Okei, mu selg ei ole karvane ja mu Wii asub elutos. Kõik peaks klappima ja klapibki.

FFIVadvance

2006-06-07T11:42:00.002+03:00

Mauk-Wan Kenobi - typically inexperienced RPG hero